Kui nad vaid rääkida oskaksid

„Kui nad vaid rääkida oskaksid“ on James Herrioti esimene teos, milles ta avab oma loomaarstitöö esimesi samme Yorkshire’i künklikul maastikul. Raamatus kirjeldab ta kohtumisi taluloomade ja nende omanikega, tuues lugejani ühtaegu humoorikaid ja liigutavaid episoode, mis kujutavad maaelu argipäeva. Autor oskab elavalt edasi anda olukordi, kus loomade ravi nõuab kannatlikkust, leidlikkust ja sageli ka meelekindlust, samal ajal kui suhtlemine inimestega lisab loo arengusse ootamatuid keerdkäike. Nii saab raamatust ühtaegu pilt loomaarstielu praktilisest poolest ja südamlik ülevaade maaelu kogukonnast, kus iga juhtum on isesugune.

Teos tõstab esile loomade ja inimeste vahelise suhte keerukust, rõhutades, et kuigi loomad ei saa oma muresid sõnadesse panna, tuleb neid mõista tähelepanu, empaatia ja kogemuse kaudu. Herriot maalib detailse pildi taluarstiks olemisest ajastul, mil tehnika ja teadmised olid veel piiratud ning edu sõltus sageli rohkem arsti vaistust ja julgusest proovida. Raamat on üles ehitatud lühilugude vormis, kus iga peatükk toob lugeja ette uue patsiendi ja uue õppetunni, alates haigetest vasikatest kuni ülemäära enesekindlate koeraomanikeni. Lisaks annab see pildi Inglismaa maaelu traditsioonidest ja kogukondlikust elust, mis moodustab loomaarstitöö tausta.

James Herriot (1916–1995), kodanikunimega James Alfred Wight, oli Šotimaal sündinud ja Inglismaal praktiseerinud loomaarst ning kirjanik. Tema looming põhineb suurel määral tema enda tööalastel kogemustel, mida ta esitas soojuse ja kergelt muheda huumoriga. Herrioti raamatud saavutasid kiiresti rahvusvahelise menu, neid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning neist on tehtud nii telesarju kui ka filme. Oma teostega tutvustas ta laiema lugejaskonnani maaelu ja loomaarstiameti argipäeva, kujundades samal ajal pildi autorist kui elutargast ja südamlikust jutustajast.