Viimane mohikaanlane. Jutustus aastast 1757

„Viimane mohikaanlane. Jutustus aastast 1757” on James Fenimore Cooperi romaan, mis kuulub tema kuulsasse „Nahksuka jutustuste” sarja. Teose tegevus toimub Prantsuse ja indiaani sõja ajal Põhja-Ameerikas, kus eri rahvad, koloniaalväed ja hõimud põimuvad keerulisse ja sageli verisesse vastasseisu. Loo keskmes on skaut Haukasilm (inglise keeles Hawkeye) ja tema kaaslane, mohikaani sõjamees Chingachgook, keda ühendab sügav side looduse ja Uue Maailma metsadega. Romaan toob esile nende võitluse mitte ainult ellujäämise, vaid ka rahu ja kultuuridevahelise mõistmise nimel.

Sündmustiku ajendiks on kahe inglise õe – Cora ja Alice Munro – saatus, keda Haukasilm ja Chingachgook püüavad turvaliselt läbi vaenulike alade juhtida. Nende teekond kujuneb ohtlikuks, sest vastas seisavad nii sõjategevus kui ka vaenulikud hõimud, kelle seas kerkivad esile reetmised ja vägivalla puhkemised. Romaan kujutab põnevaid seiklusi, kuid samal ajal kannab endas sügavamat sõnumit: võõraste rahvaste vahel võib tekkida usaldus ja sõprus, mis ületab kultuurilisi piire. Loo traagika ja kangelaslikkus peegelduvad nii tegelaste valikutes kui ka ajaloolise ajastu vastuoludes.

James Fenimore Cooper (1789–1851) oli Ameerika kirjanik, keda peetakse üheks esimeseks rahvusvaheliselt tuntuks saanud USA romaanikirjanikuks. Tema „Nahksuka jutustuste” sari, kuhu kuulub ka „Viimane mohikaanlane”, aitas kujundada Ameerika kirjanduslikku identiteeti ja andis lugejatele värvika pildi koloniaalajastu elust. Cooperi loomingus põimuvad ajaloolised faktid ja seikluslik kujutlusvõime, pakkudes samal ajal ka filosoofilisi arutlusi looduse, tsivilisatsiooni ja inimese koha üle nende vahel. „Viimane mohikaanlane” on tema tuntuim teos, mis on mõjutanud nii kirjandust kui ka filmikunsti ja jääb püsima kui Ameerika klassika üks keskseid teoseid.