Kaksikheeliks. Isiklik jutustus DNA struktuuri avastamisest

James Dewey Watsoni raamat „Kaksikheeliks. Isiklik jutustus DNA struktuuri avastamisest“ on vahetu ja elav ülevaade ühe 20. sajandi tähtsaima teadusavastuse sünnist, mille keskmes on DNA molekuli kahekordne heeliksstruktuur. Watsoni jutustus algab tema enda saabumisega Inglismaale 1950. aastate alguses ning kirjeldab seejärel koostööd Francis Crickiga, mille tulemuseks oli bioloogia põhiküsimust — geneetilise informatsiooni edasikandumise mehhanismi — selgitav mudel. Teos ei keskendu üksnes teaduslikele detailidele, vaid toob esile ka teadustöö igapäevase dünaamika: konkurentsi, intuitsiooni, juhuseid ning ka isiklikke ja institutsionaalseid pingeid, mis mängisid rolli avastuse kujunemisel.

Raamat eristub oma ausa ja kohati vaidlusi tekitanud tooniga. Watson ei idealiseeri teadusmaailma ega varja isiklikke hoiakuid, kirjeldades oma kolleege — sh Maurice Wilkinsi ja Rosalind Franklini — sageli subjektiivselt ja otsekoheselt. Samas võimaldab see jutustuse stiil mõista teaduse inimmõõdet: tegemist ei ole abstraktse teadmise sünniga, vaid konkreetsete inimeste, ideede ja pingeliste olukordade koosmõjuga. Teos näitab, kuidas loovus ja loogika, töö ja mäng, tõsimeelsus ja kerglus kõik põimuvad hetkedes, mis võivad viia teaduse pöördeliste tulemusteni. Samuti ilmneb, kui oluline on info ja eksperimentaalsete andmete jagamine ning teadlaste vaheline suhtlus.

James D. Watson (sünd. 1928) on Ameerika molekulaarbioloog, kes pälvis 1962. aastal Nobeli preemia koos Francis Cricki ja Maurice Wilkinsiga DNA struktuuri avastamise eest. „Kaksikheeliks“, mis ilmus esmakordselt 1968. aastal, on jäänud ainulaadseks teoseks teaduskirjanduses, kuna see ei püüa distantseerida autorit toimunust, vaid lubab lugejal kogeda avastust selle vahetuses. Watsoni kirjutis ei ole ainult teaduslugu, vaid ka põnev ja isiklik sissevaade tippteaduse maailma, kus teadmiste taga seisavad alati inimesed oma ebatäiuslikkuse ja kirgedega.