Käsk tappa. Labürindijooksja eellugu

James Dashneri romaan viib lugeja aega enne labürindi loomist ja MOOLOKi moodustamist. Lugu algab katastroofi hetkest, mil päikeseplahvatused laastavad Maa pinna ja hävitavad suure osa inimkonnast. Kaos ja ellujäämisvõitlus muudavad maailma tundmatuseni – järelejäänud inimesed püüavad leida viise, kuidas kohaneda, kuid hävingust pääsenud hakkavad peagi kokku puutuma veelgi ohtlikuma vaenlasega: salapärase viirusega, mis nakatab inimese mõistuse ja muudab ta tapahimuliseks. Dashner kirjeldab seda lagunevat ühiskonda läbi noore Marki ja tema kaaslaste silmade, kes otsivad lootust ja tähendust keset üleüldist hävingut. Nende teekond on täis moraalseid valikuid, ellujäämise instinkti ja küsimust, mida tähendab inimeseks jäämine olukorras, kus maailm on kaotanud oma eetilised ja füüsilised piirid.

Teos on düstoopiline ellujäämislugu, kus teadus, vägivalla psühholoogia ja inimlik lootus põimuvad omavahel. Dashner ehitab oma maailma klaustrofoobse täpsusega – igas peatükis on tunda nii katastroofi tolmu kui ka inimliku visaduse soojust. Lugu liigub kiirelt ja pingeliselt, samas võimaldades näha, kuidas süsteem, mis hiljem loob labürindi ja eksperimendid, sünnib esialgu parimate kavatsustega: päästa inimkond. Ent teaduse ja moraali piir hägustub, kui katsetest saab kontroll, ja kontrollist vägivald. Romaan näitab, kuidas idealism võib pöörduda hävinguks, kui hirm ja võim satuvad samasse kätesse. «Käsk tappa» annab vastuseid küsimustele, mis jäid triloogias varjatuks, ning näitab, et iga süsteemi algus peidab endas juba selle hävingu algmeid. See on jutustus sellest, kuidas apokalüpsis ei sünni ainult loodusest, vaid ka inimese enda otsustest.

James Dashner (sündinud 1972) on ameerika kirjanik, kes on tuntud eelkõige noortele suunatud düstoopiliste ja ulmeliste romaanide autorina. Tema kõige kuulsam teos on «Labürindijooksja» sari, mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja saanud rahvusvahelise filmitriloogia aluseks. Dashneri loomingut iseloomustab pingeline tempo, moraalne ambivalentsus ja oskus kujutada tegelasi, kes peavad tegema valikuid elu ja südametunnistuse vahel. «Käsk tappa» eristub tema teoste seas oma tumeda ja küpse tooniga – siin on vähem nooruslikku seiklust ja rohkem hävingu psühholoogiat. Autor näitab, kuidas katastroofi keskel võivad inimlikud tunded – sõprus, armastus ja süütunne – jääda ainsaks sidemeks, mis hoiab inimesi lagunemast. See romaan ei ole ainult eellugu, vaid ka eraldiseisev lugu lootusest maailmas, mis on kaotanud kõik muu peale tahte ellu jääda.