Viimne pilguheit

„Viimne pilguheit“ on James Aldridge’i mälestuslik jutustus, mis viib lugeja 1929. aasta Pariisi. Autor, olles tol ajal vaid üheksateistkümneaastane, saabus sinna otse Austraalia väikelinnast St. Helenist, ning just see päritolu kujundas tema kogemuste eripära. Teos on isiklik ja samas ajastut peegeldav, pakkudes pilku noore mehe rännakule võõraste kultuuride ja suurte kirjanduslike nimede keskele. Aldridge kirjeldab oma Pariisi-perioodi kui omamoodi odüsseiat, mis tõi ta kokku inimestega, kelle hulgas olid ka sellised kuulsused nagu F. Scott Fitzgerald ja Ernest Hemingway.

Raamatu tuum seisneb vahetutes muljetes ja detailsetes tähelepanekutes, mis annavad edasi tolle aja vaimu ja loomingulist atmosfääri. Aldridge ei keskendu üksnes kirjanduslike suurkujudega kohtumistele, vaid kirjeldab ka Pariisi linnaelu, selle boheemlikke jooni ja väljakutseid, millega noor tulija pidi silmitsi seisma. Tekstis on tunda mälestuste intiimsust, kus iga stseen on ühtaegu isiklik meenutus ja osa laiemast kultuurilisest mosaiigist. Nii pakub teos lugejale võimaluse kogeda ühelt poolt ajaloolist Pariisi, teisalt aga noore inimese sisemist küpsemist.

James Aldridge (1918–2015) oli Austraalia päritolu inglise kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming hõlmab nii romaane, novelle kui ka reportaaže. Ta on tuntud oma oskuse poolest ühendada ajaloosündmused ja isiklikud kogemused kirjanduslikult haaravaks tervikuks. Aldridge’i teosed käsitlevad sageli sõda, poliitikat ja inimlikke valikuid, kuid neis leidub ka intiimseid ja isiklikke lugusid. „Viimne pilguheit“ erineb tema tuntumatest romaanidest oma mälestusliku tooni poolest, tuues esile autori isikliku kokkupuute 20. sajandi kirjandusklassikutega.