Karai. Karai poeg

Jakov Voltšeki raamat „Karai. Karai poeg“ ilmus 1965. aastal kirjastuses Eesti Raamat ning sisaldab kahte jutustust. Mõlemad lood on pühendatud inimestele, kes töötavad nõukogude miilitsas, ning nende tegevus toob esile ameti raskused ja moraalsed katsumused. Miilitsatöö kujutatakse kui elukutset, mis eeldab pidevat valmisolekut, enesevalitsemist ja mõnikord koguni eneseohverdust. Tekst rõhutab töökorralduse kõrval ka inimese sisemisi väärtusi, nagu ausus, põhimõttekindlus ja lojaalsus.

Jutustustes „Karai“ ja „Karai poeg“ on keskseteks tegelasteks miilitsatöötajad, kelle igapäevane elu ja ametikohustused panevad neid pidevalt proovile. Autor näitab, kuidas nende töö ei seisne üksnes kuritegude lahendamises või korra tagamises, vaid ka pidevas võitluses iseenda nõrkustega ja eetiliste valikute tegemises. Lood rõhutavad, et miilits kui institutsioon oli nõukogude ühiskonnas esitatud kui riikliku korra ja õigluse kehastus, ning kirjanduslik käsitlus toetas seda kuvandit näidates ametnikke moraalselt kõrgel tasemel inimestena.

Jakov Voltšek (1913–1993) oli nõukogude kirjanik, kes kirjutas peamiselt proosat ning kelle looming keskendus sageli ühiskondlikele ja ametialastele teemadele. Tema teostes leidub palju nõukogude ideoloogia mõjutusi, rõhuasetusega tööinimese kohusetundel ja aususel. „Karai. Karai poeg“ on iseloomulik näide tema loomingust, kus ühiskondliku ülesande täitmine on seatud kõrgemale individuaalsetest soovidest ning tegelased toimivad kui eeskujud oma ametile ja laiemalt ka nõukogude ühiskonnale.