Tavalised labakud

Jakov Pinjassovi „Tavalised labakud” on realistlik jutukogu, mis keskendub nõukogude aja argielule, kujutades väikeste inimeste igapäevast elu ja tundeid ilma ilustuste või pateetikata. Pealkiri ise viitab lihtsusele ja märkamatusele – labakud kui tavaline ese, mis on vajalik, ent harva tähelepanu keskmes. Samamoodi on raamatu tegelased pigem tagaplaanil elavad inimesed, kelle elud rulluvad lahti läbi vaoshoitud, kuid tähenduslike juhtumiste. Kogumik toob esile inimeste omavahelisi suhteid, töö ja eraelu ristumisi, vaikseid pettumusi ja haruldasi rõõmuhetki, jäädes truuks sellele, kuidas elu paistis toonasest vaatenurgast.

Pinjassov kirjutab vaoshoitud stiilis, vältides suuri sõnu ja keskendudes selle asemel üksikasjadele ja vahetutele kogemustele. Tema lood leiavad aset tööstuslikus ja maalähedases keskkonnas, kus tegelaste elu määravad olud, kohustused ja harjumused. Autor oskab kujutada inimeste sisemaailma napi, kuid täpse sõnakasutusega – sageli on jutus varjatud irooniat, mõnikord peenemat ühiskonnakriitikat, kuid see on alati allutatud inimliku loo esiletõstmisele. Labakud muutuvad sümboliks – millekski, mis ühendab, kaitseb ja kannab, olles küll tavaline, aga samas vältimatu osa elust.

Jakov Pinjassov (1925–2003) oli eesti-vene päritolu kirjanik ja tõlkija, kelle loomingu keskmes oli tavainimese elu 20. sajandi keskpaiga Eestis. Ta töötas aastakümneid Eesti Raamatu toimetajana ja tõlkijana ning avaldas lühivorme, milles põimis realistliku jutustamislaadi ja peene psühholoogilise läbitunnetuse. „Tavalised labakud” on hea näide tema oskusest kirjutada väikestest asjadest nii, et need avavad midagi suuremat ja üldinimlikku. Teos sobib neile, kes hindavad vaoshoitud, ent sisukaid elukujutusi, kus argisus ongi tähenduslik.