Dramaturgia võluriik

Jakov Apuškini teos „Dramaturgia võluriik“ on sissevaade teatri ja draamakunsti olemusse, mis ühendab endas nii ajaloolise ülevaate kui teoreetilise käsitluse. Autor liigub läbi sajandite, tutvustades tähtsamaid dramaturgilisi suundi, autorite töid ja näitekunsti arenguetappe. Raamatu keskmes on küsimus, kuidas tekst muutub laval elavaks tegevuseks, ning milline on näidendi ja lavastuse vaheline suhe. Apuškin ei keskendu pelgalt Euroopa klassikale, vaid põimib käsitlusse ka vene dramaturgia arenguloo, pakkudes lugejale laiapõhjalist kultuurilist konteksti.

Lisaks ajaloolistele ja kultuurilistele seostele uurib autor dramaturgia struktuurilisi elemente – konflikti ülesehitust, tegelaste sisemist dünaamikat ja süžee arengut. Ta pöörab tähelepanu ka lavastaja rollile ja näitekirjaniku loomingulisele vastutusele publiku ees. Raamatust joonistub välja kujutlus teatrist kui keerukast koostöösüsteemist, milles dramaturg on ühtaegu looja, analüütik ja psühholoog. Apuškini käsitlus ei ole pelgalt õpetlik, vaid ka arutlev, esitledes erinevaid lähenemisviise ning julgustades kriitilist mõtlemist lavakunsti võimaluste üle.

Jakov Apuškin (1906–1975) oli vene teatriuurija, kriitik ja õpetaja, kelle tähelepanu keskendus eeskätt dramaturgia olemusele ja teatri sisemisele loogikale. Ta töötas pikalt Moskva teatriteaduslikus instituudis ja avaldas arvukalt artikleid ning käsitlusi, mis kujundasid mitme põlvkonna teatrimõistmist Nõukogude Liidus. „Dramaturgia võluriik“ on üks tema kergemini ligipääsetavaid ja süsteemsemaid teoseid, sobides nii teatrihuvilistele kui ka neile, kes soovivad sügavamalt mõista, kuidas näidenditest sünnib lavaline reaalsus.