Caxamalca kuld

„Caxamalca kuld” on Jakob Wassermanni ajalooline jutustus, mis käsitleb hispaanlaste vallutusretke Peruusse 16. sajandi alguses. Lugu jutustatakse ühe rüütli ja ratsaväelase vaatepunktist, kes kirjeldab sündmusi, milles ta ise osales. Teose keskmes on 1532. aasta kokkupõrge, kui konkistadoorid saabusid Andidesse, et oma võimu ja mõju laiendada. Ametlikuks põhjenduseks toodi põlisrahvaste ristiusustamine, ent tegelik ajend oli materiaalne kasu ja kullaahnus, mis tõi kaasa verised kokkupõrked ja kohaliku kultuuri traagilise hävingu.

Romaan avab lugejale vallutussõdade brutaalse ja vastuolulise olemuse, kus usu levitamise loosung varjas tegelikku soovi rikkust ja maad enda kätte saada. Peategelase pilgu läbi avaneb kujutlus mitte ainult sõjategevusest, vaid ka kohtumistest võõra kultuuriga, mida hispaanlased ei mõistnud ega tahtnud mõista. Sündmuste keskmes on Caxamalca linn, kus põlisrahvas seisab silmitsi oma maailma lagunemise ja alistamisega. Teos näitab, kuidas ideoloogilised ettekäänded ja ahnus põimusid, kujundades ühe ajastu suurima tragöödia.

Jakob Wassermann (1873–1934) oli saksa kirjanik, keda tuntakse eelkõige psühholoogiliselt süvitsi minevate romaanide ja ajalooliste jutustuste autorina. Ta kuulus 20. sajandi alguse mõjukate prosaistide hulka ning tema loomingus on olulisel kohal inimlike valikute, süü ja vastutuse teemad. „Caxamalca kuld” kuulub tema ajalooliste teoste hulka, kus ta seob faktipõhise ainestiku humanistliku ja kriitilise pilguga. Wassermanni teosed on leidnud lugejaid ka väljaspool Saksamaad ning tema loomingut peetakse oluliseks osaks Euroopa kirjanduspärandist.