Caspar Hauser ehk Südameleigus

Jakob Wassermanni romaan „Caspar Hauser ehk Südameleigus“ on psühholoogiline ja filosoofiline teos, mis käsitleb 19. sajandi algul Saksamaal tegelikult elanud salapärase noormehe Caspar Hauseri lugu. Tundmatu päritoluga poiss ilmub ühel päeval Nürnbergi linna tänavale, oskamata kõnelda ega tundmata välismaailma. Tema taust on teadmata, käitumine lapselik ning arengupeetuslik, kuid teda võetakse kaitse alla ja hakatakse õpetama. Järk-järgult saab ta keele ja teadmised, kuid sellega koos suureneb ka tema võõrandumine maailmast ja kannatus, sest ühiskond, kuhu ta sattunud on, ei suuda teda mõista ega vastu võtta. Wassermann kasutab Caspar Hauseri saatust sümbolina, et kõneleda inimlikkusest, ühiskonna julmusest ja üksikisiku haprusest maailmas, mis tõrjub teistsuguseid.

Romaan ei keskendu pelgalt sündmustele, vaid on sügavalt mõtisklev ja filosoofiline. Wassermann esitab Casparit kui inimlikkuse mõõdupuud: teda ei kahjusta mitte üksnes tema saladuslik minevik, vaid eelkõige ühiskondlik ükskõiksus ja südameleigus. Autor lahkab mitmetasandiliselt nii indiviidi kui ka ühiskonna vastastikust suhet, pettumust ja lootust, otsides vastuseid küsimustele, mida tähendab inimene olemine ning kas empaatia ja kaastunne on üldse võimalikud. Teose stiil on väljapeetud, sisekaemuslik ja emotsionaalselt laetud, peegeldades Wassermanni sügavat eetilist murelikkust oma aja moraalse olukorra üle. Caspari traagiline saatus esitatakse kui süüdistus ühiskonnale, mis ei suuda aktsepteerida ega kaitsta kõige haavatavamaid.

Jakob Wassermann (1873–1934) oli Austria juudi päritolu kirjanik, kes oma loomingus ühendas realistliku kujutamislaadi moraalse ja filosoofilise küsimuseasetusega. Tema teosed käsitlevad sageli üksikisiku heitlust sotsiaalse ebaõigluse ja sisemise tõearmastuse vahel. „Caspar Hauser ehk Südameleigus“ on üks tema tuntumaid ja mõjukamaid romaane, mida peetakse 20. sajandi alguse saksa kirjanduse oluliseks saavutuseks. Wassermann kirjutas selle teose sügava isikliku veendumusega, et südameleigus – empaatiavõimetus – on ühiskonna kõige ohtlikum haigus. Romaan mõjub ka tänapäeval aktuaalse ja mõtlemapanevana, kutsudes üles inimesele keskendunud eetilisele tundlikkusele.