Jakob Tamm

Jakob Tammile pühendatud kogumik „Jakob Tamm” koondab luuletusi ja katkendeid tema loomingust, tuues esile tema panuse eesti rahvusliku luule arengusse. Väljaanne on koostatud 20. sajandi teisel poolel eesmärgiga taaselustada Tamme loomingut ja tutvustada tema tekste uuele lugejate põlvkonnale. Valik sisaldab tema isamaalisi, looduslüürilisi ning filosoofilise alatooniga tekste, mis kajastavad nii rahvustunnet kui ka eksistentsiaalseid küsimusi. Kogumikus leidub ka Tamme varasemaid tuntud luuletusi, mida on varustatud kommentaaride ja sisuliste märksõnadega, et avada nende kultuurilist ja ajaloolist konteksti. Tekstide valikul on arvestatud nii temaatilist kui ka stiililist mitmekesisust, pakkudes terviklikku pilti autori poeetilisest ampluaast.

Raamatu koostajad on pööranud tähelepanu ka Tamme keelekasutusele ja tema värsivormi kujunemisele, sidudes seda tema kaasaegsete luuletajate ning üldise kirjandusliku arenguga 19. ja 20. sajandi vahetuse Eestis. Lisaks tekstidele sisaldab kogumik ülevaatlikku saatesõna, mis tutvustab Tamme elukäiku, loomingulist teekonda ning mõju eesti kirjandusele. Lugejale avaneb pilt autorist, kelle luule oli tihedalt seotud rahvusliku ärkamisajaga, kuid kes samas käsitles ka universaalsemaid, inimeseks olemisega seotud teemasid. Esitatud on ka lühike bibliograafiline ülevaade Tamme teoste ilmumisest ning nende vastuvõtust eesti kirjandusloos. Raamatu ülesehitus on hariv ja selge, sobides hästi nii kooliõpilastele kui ka laiemale luulehuvilisele lugejaskonnale.

Jakob Tamm (1861–1907) oli üks esimesi eesti haritlasi, kes kujundas rahvuslikku luulet professionaalse kirjaniku tasemel. Ta õppis Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat ning töötas hiljem kooliõpetajana. Tamme luule on kantud sügavast armastusest eesti keele ja maa vastu, kuid temas on ka sisemist rahutust, mis väljendub otsingulises ja mõtisklevas toonis. Tema loomingus põimuvad rahvalaululik lihtsus ja saksakeelse hariduse mõjul kujunenud klassikaline vormitunnetus. Tamm oli mitmete kirjanduslike ringkondade liige ja mõjutas oma ajastu luulekujundust oluliselt, olles sild varasema rahvaliku luule ja uue, moderniseeruva eesti kirjanduse vahel. Tema pärandit on hiljem korduvalt taasavastatud ning see on jäänud osaks eesti kultuurimälust.