Oma tuba, oma luba. Must kuub

Eesti rahvusliku mõtte küpsemine ja omariikluse saavutamine 20. sajandil poleks olnud mõeldav ilma 19. sajandi rahvusliku tõusulaineta, milles omakorda on tähtsal kohal talude päriseks ostmine. Seda Eesti ajaloo üliolulist etappi on kirjanduses kõige selgemalt ja õnnestunumalt kajastanud päriseksostmise kaasaegne kirjamees Jakob Pärn. Tema jutustus “Oma tuba, oma luba”, mis esmatrükis avaldati 1879. aastal, sai juba ilmumise ajal populaarseks ja kujunes peaaegu talude päriseks ostmise käsiraamatuks, mida on nimetatud ka renditaluniku aabitsaks. “Osta talu päriseks, nii vabaned mõisniku ikkest!” See Pärna juhtmõte mõjus 700-aastases orjaöös enneolematu vabadussõnumina, mis tegi Pärna jutustusest ka ühiskondlikult murdelise teose. Teose sündmustikule annab raami lihtne armastusliin, mille autor on sõnastanud alapealkirjana “Lahvardi Kristjani ja metsavahi Leenu armastuse lugu”.
Jakob Pärn sündis 30. oktoobril 1843 Põhja-Tartumaal Torma külas Lahvardi talus Kristjan Pärna ja tema teise naise Leenu esimese lapsena.
Isa ja ema ning sünnitalu nime on ta jäädvustanud oma jutustuses "Oma tuba, oma luba" (1879), mis muuski osas tihtipeale langeb kokku perekonnalooga.
Pärna retsept parema elujärje saavutamiseks on naiivne, seda näitab või paralleel tegeliku eluga: kui Lahvardi Kristjanil kulub talu päriseksostmiseks kolm aastat, siis tema prototüübil, Jakob Pärna isal, kulus selleks paarkümmend aastat. Omal ajal oli aga jutustusel suur edasiliikumisele virgutav mõju, seda on isegi nimetatud renditalupoja aabitsaks.
1883. a. avaldatud peaaegu romaani mahuga jutustuses "Must kuub", mis kirjanduslikult on Pärna teiseks tugevamaks teoseks, esitab ta peale muu ka oma ühiskonnakriitilisi seisukohti. Pärna kriitika on muidugi kaugel sügavuti tungimisest, tema leplikule ja truualamlikule meelele näis küllaldane olevat, kui tasapisi parandataks talupoegade renditingimusi, arendataks kooliharidust jne.
Ometi tõuseb Jakob Pärna jutulooming 1870.-80. aastate kirjanduspildis esile oma algupärasusega. Ajajärgul, mil enamik kirjamehi pakkus lugejale mugandusi ja tõlkeid, käsitles Pärn rahvast erutavaid probleeme ja tõusis eelkõige oma viljakuse tõttu rahvusliku liikumise kõrgaja tähelepandavaks proosakirjanikuks.