Saatuse tujud

Kolm küünalt
See oli sõja algul.
Juba kolmandat kuud seisis meie väeosa väikeses räpases N. linnakeses. Käies iga päev harjutustel, tundide kaupa tagaaetutena olime koju tulles tülpinud ja väsinud nagu tööloomad. Ei antud kellelegi luba ka lühemakski ajaks väeosast lahkuda, sest iga päev oli oodata ärasaatmise käsku.
Niisugune ühetaoline, hall elu tüütas viimase võimaluseni. Ei olnud muud lõbustust kui kaardimäng, mis tihti esile kutsus soldatite hulgas ägedaid tülisid
Tuli oodatud käsk. Peagi teati väeosa ülemalt saadud teadete põhjal ka seda kinnitada, et meid saadetakse otse väerinda. Olgugi et ühetaoline elu meid oli ära tüüdanud oma alaliste harjutustega, tekitas ärasaatmise käsk meeste hulgas nähtavat rahutust. Oli tundmus, et see samm viib meid teele, mis vahest nii mõnelegi otsustab ta saatuse lõpulikult. Teades, et mitmed endistest tuttavarest juba langenud lahingutes, ei pääsenud kuidagi mööda mõttest, et meid võib peatselt tabada samasugune saatus. Tundus hinges rahutust.