Veealused. Eesti muinasjutt

Jakob Kõrve muinasjutuline lugu „Veealused“ viib lugeja sügavale eesti pärimusmaailma, kus veealune elu ja inimese igatsus teadmata maailmade järele põimuvad ühtseks, poeetiliseks tervikuks. Jutt järgib klassikalise muinasjutu struktuuri: peategelane satub ootamatult teistsugusesse, müstilisse ruumi – veealusesse maailma –, kus kõik tundub esmapilgul ahvatlev, aga peidab endas ka riske, reegleid ja tagajärgi. Veealune maailm on küll lummav oma vaikuse, valgusemängude ja rahu poolest, kuid samal ajal esitab see inimesele küsimuse kuuluvusest, truudusest ja tagasitee võimalikkusest. Kõrve tekst rajaneb rahvajuttude sümbolilisel sügavusel, kuid on kirjutatud tänapäevase tundlikkusega.

Muinasjutus on oluline koht ajatajul ja muutumisel: veealune maailm kulgeb omas rütmis, mis ei kattu maiste aegadega. Peategelane – sageli noormees, kes läheb uudishimust või juhuse tahtel vette – peab tegema valikuid, mis muudavad tema elu igaveseks. Loo õhustik on samal ajal rahulik ja pingestatud: vee all pole mürasid ega sõnu, kuid just seal kerkivad esile inimese sisemised igatsused ja hirmud. Kõrv kasutab keelt kujundlikult ja vaoshoitult, luues lugu, mis võib mõjuda lastele seiklusena, aga täiskasvanutele allegooriana lahkuminekust, unistustest ja igatsusest millegi kättesaamatu järele.

Jakob Kõrv (1913–1976) oli eesti õpetaja, kodu-uurija ja muinasjuttude kogumise ning töötlusega tegelev autor, kelle looming ammutab inspiratsiooni rahvapärimusest ja selle motiividest. „Veealused“ kuulub tema töötluste hulka, kus rahvajutt ei ole pelgalt taasjutustatud, vaid mõtestatud uueks, tundlikuks ja poeetiliseks tervikuks. Kõrve lähenemine jääb truuks eesti muinasjutu vaimule, samas tuues sellesse isiklikku, filosoofilist tooni, mis teeb loo mitmekihiliseks ja ajatuks.