Verbide õitseaegu

„Verbide õitseaegu“ on Jacques Tornay luulekogu, mis avab lugejale poeetilise ruumi, kus sõna saab erilise jõu ja rütmi. Teos on üles ehitatud nii, et esiplaanile tõuseb verbi liikumine ja selle kaudu tekkiv kujundlikkus. Luuletaja oskab kasutada keelt viisil, mis loob hoogsa ja üllatava pildi, andes tavalistele grammatilistele vormidele poeetilise sügavuse. Tulemus mõjub kui lühike, kuid värskendav oaas, mis pakub korraks teistsuguse pilgu argisesse keelde ja selle varjatud võimalustesse.

Kogumikku iseloomustab hetkede täpsus ja pinge, mida keel loob. Tornay ei keskendu suurtele narratiividele, vaid pigem pisikestele nihketele ja assotsiatsioonidele, mille kaudu avanevad ootamatud tähendused. Lugeja saab osa sellest, kuidas üks lihtne tegusõna võib muuta kogu luuletuse tonaalsust ja meeleolu. Tekstides põimuvad keeleline rütm ja poeetiline kujund, luues terviku, mis kutsub aeglaselt süvenema. Eesti lugejani jõuab teos Doris Kareva ja Mariliin Vassenini tõlkes, mis toob esile algupärandi muusikalise tonaalsuse ja hingestatuse.

Jacques Tornay on šveitsi luuletaja, kelle loomingut iseloomustab keeleline mäng ja poeetilise kujundi täpsus. Ta on tuntud oma oskuse poolest anda keelele uus kõla ja üllatav tähendus, kasutades grammatilisi vorme poeetilise materjalina. Tema tekstides kohtuvad lihtsus ja filosoofiline sügavus, mis teevad ta luule rahvusvaheliselt huvipakkuvaks. „Verbide õitseaegu“ on üks näide tema ainulaadsest stiilist, mis avab keele rikkuse ja selle võime luua uusi, ootamatuid maailmu.