Brechti armuke

Romaan „Brechti armuke“ viib lugeja 1950. aastate Ida-Berliini, kus saksa näitekirjanik Bertolt Brecht on pärast pagulusaastaid naasnud Saksamaale, et jätkata loomingulist tööd Saksamaa DV-s. Teose keskmes on noor naine Maria, kelle Ida-Saksamaa salapolitsei – Stasi – värbab Brechti jälgimiseks ja mõjutamiseks. Maria saab Brechti armukeseks, kuid ühtlasi jääb ta truuks oma ülesandele ning annab salaja teada tema mõtetest, tegemistest ja suhetest. Psühholoogiline pinge, mis sellest topeltrollist tekib, kujuneb romaani keskseks teljeks.

Romaan loob detailselt ajastutruu atmosfääri, milles segunevad kultuuriline idealism, poliitiline kontroll ja inimese sisemised kahtlused. Amette portreteerib Brechti kui vastuolulist tegelast – karismaatilist, ent kalki, loovat, ent manipuleerivat. Maria roll selles loos on mitmetähenduslik: ta on ühtaegu spioon, armuke ja ohver. Järk-järgult kujuneb temast peegel, milles peegeldub toonase ühiskonna küünilisus, valelikkus ja moraalsed kompromissid. Tõeline traagika tekib hetkel, kui rollid segunevad ning Maria ei suuda enam selgelt eristada lojaalsust, armastust ja reetmist.

Jacques-Pierre Amette on prantsuse kirjanik ja kriitik, kelle loomingus kohtuvad sageli ajaloolised ja poliitilised teemad isiklike saatustega. Ta on kirjutanud romaane, esseid ja näidendeid, ning tema stiilile on omane rafineeritud psühholoogiline süvenemine. „Brechti armuke“ pälvis Prantsusmaal Goncourt’i preemia, mis kinnitab selle teose kaalukust nii kunstilises kui temaatilises mõttes. Amette oskab peenelt avada totalitaarse süsteemi mõju üksikisikule ja tuua nähtavale selle aja inimeseks olemise keerukuse.