Kafka, igavene peigmees

Eesti lugejate hulgas on kahekümnenda sajandi ühel kuulsamal kirjanikul Franz Kafkal kindel koht, paraku tuntakse teda peaasjalikult lootusetuse ja kitsikuse väljendajana. Kui aga lugeda tema päevikut ja kirjavahetust, võib leida Kafka elust sootuks teistsuguseid toone. Ühetaegu kirglik ja jahe, naljasoonega ja traagiliselt tõsimeelne, lummas ta oma toonaseid adressaate, nii nagu tõenäoliselt köidab ka tänaseid lugejaid. Niisama heitlik kui Kafka loomus oli tema suhe naistega: ta armastas naisi, pidas nendega palavikuliselt kirjavahetust, kuid otsene suhtlus käis sageli üle jõu. Nagu ta kirjutas: “See naine on kättesaamatu, ma pean temast loobuma ja mu jõud on nii otsakorral, et kisendab rõõmust, kui seda teen.”