Tuhkatriinu

„Tuhkatriinu” on vendade Grimmide klassikaline muinasjutt, mis on leidnud koha mitmete põlvkondade lugemislaual. Lugu räägib noorest tütarlapsest, keda kiusavad kasuema ja kasuõed, kuid kes jääb vaatamata raskustele headuse ja kannatlikkuse juurde. Tema teekond alandusest õnne ja armastuseni on saanud üheks tuntumaks muinasjutuks maailmas. Raamatu 1973. aasta väljaanne eristub aga oma visuaalse lahenduse poolest, sest loo illustreeris Evald Okas, kes tõi klassikalise teksti kõrvale omanäolised ja kunstiliselt küpsed pildid.

Illustratsioonid annavad muinasjutule uue mõõtme, sidudes tuttava süžee eesti kunstiklassika väljenduslaadiga. Evald Okase joonistused on detailsed ja samas emotsionaalselt mõjuvad, tuues esile nii Tuhkatriinu alandliku argipäeva kui ka balli hiilguse. Piltide kaudu saab lugeja tajuda loo kontraste – rõhumise ja lootuse, raskuse ja unistuse, varju ja valguse vahel. Seega pole teos vaid muinasjutt, vaid ka kunstiraamat, kus tekst ja pildid loovad terviku, mis rikastab lugemiskogemust ning teeb selle eriliselt meeldejäävaks.

Jacob ja Wilhelm Grimm olid saksa keeleteadlased ja folkloristid, kes kogusid ja avaldasid suure hulga muinasjutte, millest paljud on saanud ülemaailmselt tuntuks. Nende tööde eesmärk oli säilitada rahvajutte, kuid aja jooksul kujunesid neist lood lastekirjanduse klassikasse kuuluvad teosed. Grimmide looming on mõjutanud lugematuid kirjanikke, kunstnikke ja filmitegijaid. „Tuhkatriinu” on üks nende kõige tuntumaid jutte, mille erinevad väljaanded ja tõlgendused on toonud loo üha uute lugejateni, säilitades selle ajatuse ja mõjujõu.