Vendade Grimmide muinasjutte

„Vendade Grimmide muinasjutte“ on klassikaline kogumik saksa rahvajutte, mille kogusid ja kirjutasid üles vennad Jacob ja Wilhelm Grimm. Tegemist on valikuga tuntumatest ning mõningatest harvem esinevatest muinaslugudest, mis on oma süžee ja kujunditega kujundanud põlvkondade arusaamu headusest, kurjusest, õiglusest ja imelisest. Raamatus leidub lugusid, mis on saanud laialdaselt tuntuks üle maailma, näiteks „Tuhkatriinu“, „Lumivalgeke“, „Punamütsike“, „Hans ja Grete“, kuid samuti neid, mille süngemad või õpetlikumad jooned pole alati tee leidnud kõigi tõlgendusteni.

Iga muinasjutt on omaette mikromaailm, milles lihtne, ent mõjuv keelekasutus, kordused ja sümbolid aitavad lugejal või kuulajal loo rütmi järgida. Grimmide kogutud muinaslood pärinevad suulisest pärimusest, kuid nende üleskirjutamisel ja toimetamisel andsid vennad neile teatud keelelise ja narratiivse kuju, mis rõhutas moraali, perekondlikke väärtusi ja rahvuslikku identiteeti. Nende lähenemine muinasjutule oli nii teaduslik kui loominguline – säilitades rahvajutu tuuma, ent kujundades selle viimistletud kirjanduslikuks tekstiks. Käesolev kogumik on eestindatud ja kohandatud lastele, kuid säilitab muinasjuttude sügavamad tähenduskihid.

Jacob (1785–1863) ja Wilhelm Grimm (1786–1859) olid saksa filoloogid, folkloristid ja õigusteadlased, kelle töö muinasjuttude kogumise ja keeleteaduse vallas avaldas sügavat mõju Euroopa kultuuriloole. Nende muinasjuturaamatute esimene väljaanne ilmus 1812. aastal, kuid aja jooksul täienes ja muutus nii valik kui ka vormistus. Vendade Grimmide panus ei piirdunud ainult lastekirjandusega – nad olid olulised saksa keele ja mütoloogia uurijad, pidades rahvajuttu oluliseks kultuuripärandi osaks. Nende muinasjutud elavad edasi nii originaalvormis kui ka lugematutes töötlustes ja on leidnud kindla koha ka eesti lugejate raamaturiiulitel.