Muinasjutte 2. osa

Jacob ja Wilhelm Grimmi „Muinasjutte. 2. osa“ koondab saksa rahvajuttude kogumiku teise poole, mis sisaldab paljusid vähem tuntud, kuid sisult ja motiividelt rikkalikke lugusid. Need jutud ei piirdu vaid klassikaliste kangelaste ja printsesside seiklustega, vaid hõlmavad ka naljakaid, õpetlikke ja isegi groteskseid lugusid, milles väljenduvad rahvapärimuse sügavad kihistused. Tüüpiliselt Grimmi muinasjuttudele on ka siin lood üles ehitatud lihtsale struktuurile, kus headus saab lõpuks väärilise tasu ja kurjus karistuse, kuid sageli sisaldavad need ootamatuid süžeepöördeid või omamoodi moraali.

Selles köites leiduvad lood on pärit vendade Grimmi kogumiku hilisematest lisandustest ning annavad tunnistust nende süvenevast huvist suulise pärimuse mitmekesisuse vastu. Paljud jutud on lühemad ja esmapilgul lihtsakoelised, kuid nende taga peitub sügav rahvakultuuri kiht: korduvad motiivid nagu noorim vend, imeelukad, abi vaestele või nõiutud esemed, samuti sotsiaalne alatoon, mis puudutab õiglust, töökust ja perekondlikke väärtusi. Mõned lood on humoorikad, teised aga tumedama tooniga, sobides rohkem ettelugemiseks kui iseseisvaks lapse lugemiseks.

Jacob ja Wilhelm Grimm olid saksa keeleteadlased, folkloristid ja kirjanikud, kes alustasid rahvajuttude kogumist 19. sajandi algul. Nende töö tähistas pöördepunkti Euroopa suulise pärimuse talletamisel ja uurimisel. Kuigi Grimmi muinasjutte on hiljem sageli kohandatud laste tarbeks, olid algsed versioonid mõeldud ka täiskasvanutele ning sisaldasid tihti vägivalda, hirme ja sotsiaalkriitikat. Grimmid nägid muinasjuttudes rahva kollektiivset kujutlusvõimet ja maailmapilti, mida nad soovisid kirjalikult säilitada. Nende muinasjutud on tänapäeval üks maailma tuntumaid rahvaluulekogusid ning olulised nii kirjanduse, keele kui ka kultuuriloo seisukohast.