Me kohtume taevas

Raamat käsitleb lapse kaotust ja sellega toimetulekut kristliku maailmapildi raames. Teos seab alguses paika küsimused, mida vanemad ja lähedased endalt tavaliselt küsivad: mis saab lapsest, kes suri enne sündi või pea kohe pärast sündi; kas ma näen teda veel; kuidas ma ta ära tunnen; mida tähendab lein siis, kui kaotus on seotud katkestatud rasedusega; kas kannatusel on mõni mõte, mida inimene võiks mõista. Autor kirjeldab, kuidas sellistele küsimustele vastata nii, et usk, kahtlus ja valu mahuksid samasse vestlusse. Tekst ei pühenda pikki lehekülgi seletustele, vaid liigub selge struktuuriga: probleem, allikad, järeldus, tegevus. Iga peatükk juhib lugeja lühikesele enesekohasele harjutusele, et sõnad ei jääks üldiseks, vaid haakuksid konkreetse kaotuskogemusega. Rõhk on kahel teljel: lootuse keelel ja kogukonna toel. Lootus ei tähenda eiramist; see tähendab, et inimene tohib küsida ja tohib ka vaikida, kuni leiab lause, millega edasi minna.

Teos annab praktilisi samme leina esimesteks nädalateks ja pikemaks ajaks. Lugeja leiab soovitused, kuidas korraldada mälestamist nii, et pere liikmete vajadused oleksid nähtavad; kuidas rääkida kaotusest õdedele-vendadele; millal otsida nõustajat; millal lükata edasi otsused, milleks jõudu ei ole. Raamat käsitleb ka leinaja ümber olevate inimeste rolli: sõber saab pakkuda aega, kuulamist ja lihtsat abi, mitte valmisretsepti. Kogumik sõnastab, kuidas erinevad leinarütmid ühes peres võivad koos eksisteerida ilma vastandusteta. Eraldi vaadeldakse küsimusi, mis tõusevad päevakorda usuliste veendumuste ja eetiliste valikute ristumiskohas. Tekst ei lahterda, vaid pakub viisi, kuidas hoida samaaegselt kaht kogemust: valu, mis ei kao käskimise peale, ja lootust, mis ei vaja tõestamist iga päev. Selline raamistik aitab suunata tähelepanu sellele, mida inimene saab tänases teha, et homne oleks talutavam.

Raamat on mõeldud nii vanemale, kes on kaotanud lapse, kui ka lähedasele, kes soovib toetada. Lugeja saab töökorra, mis on lihtne rakendada: lühike lugemine, üks mõte, üks tegu. Vajadusel saab sama peatüki juurde korduvalt naasta ja märkida, mis muutus. Teos ei kehtesta normi, kui kaua lein „peaks“ kestma, vaid aitab eristada, millal on vajalik aeglane kulg ning millal on hea kaasata professionaalset abi. Praktilised lisad – küsimuste nimekirjad arstil või nõustajal käimiseks, mälestusrituaalide ideed, märkmete vormid – loovad vaikse toe. Raamat ei paku valmis vastuseid igale olukorrale, küll aga annab keele ja rütmi, millega inimestel on võimalik rääkida kõige raskemast nii, et suhe endaga ja teistega jääks terveks ning lootus leiaks koha igapäeva väikestes toimingutes.