McCoy

Pyrenees õõtsus laisalt, raudsed küljed nisu laadungist sügavale vette surutud, nii et mees, kes pisukesest panernjalaspuudega kanuust laevale ronis, pääses pardale üsna hõlpsasti. Kui ta silmad ulatusid reelingu ääreni, nii et võis vaadata tekile, paistis talle äkki, nagu tõuseks sealt nõrka, vaevalt-vaevalt tajutavat udu, ja et ta silmad loorituvad nagu mingi imeõrna, sillerdava kaega. Selle viirastuse tagasitõrjumiseks tõstis ta käegi ja mõtles samal hetkel, et hakkab vanaks jääma, et aeg oleks San-Frantsiskosse saata prillide järele.
Jalga üle reelingu tõstes heitis ta kiire pilgu kõrgetele mastidele ja siis pumpadele. Need seisid. Sel suurel laeval näis olevat kõik korras, - ta ei mõistnud, mis sundis kaptenit hädasignaali andma.