John Barleycorn

Jack Londoni autobiograafiline teos „John Barleycorn“ on kirjaniku aus ja otsekohene sissevaade oma elu varjutavasse alkoholikogemusse. Raamatus annab London ülevaate oma elust läbi alkoholi vaatepunkti – alustades esimestest kogemustest nooruses, läbi meremehe- ja kullakaevandusaastate, kuni eduka kirjanikukarjäärini, mille taustal alkohol muutub püsivaks kaaslaseks. „John Barleycorn“ on ühtaegu mälestusteraamat ja sügav ühiskonnakriitika, kus autor arutleb mitte ainult oma isiklike valikute, vaid ka alkoholikultuuri ja selle sotsiaalse tähenduse üle.

London ei kujuta alkoholi pelgalt sõltuvusena, vaid filosoofilise nähtusena, millega on seotud vabaduse, mehelikkuse, mässu ja loovuse motiivid. Samas on teoses tunda sisemist võitlust ja kriitilist pilku, kus glamuurse elujoogi varjus avaneb kurnav ja hävitav mõju. Raamat ei idealiseeri ega patust vabasta, vaid kirjeldab Londonile iseloomulikult vahetus, sageli karuses keeles, kuidas alkoholikogemus kujundas tema elukäiku ja kirjutamislaadi. Lugejale avaneb mõtlemapanev lugu mehest, kes samal ajal võitles elujõuliselt oma koha eest maailmas ja libises sügavamale enesehävitusse.

Jack London (1876–1916) oli Ameerika kirjanik, kelle loomingut iseloomustab seikluslikkus, eksistentsiaalne alatoon ja sotsiaalne kriitika. Tuntud eelkõige romaanide „Ürgne kutse“ ja „Valge kihv“ kaudu, oli London ka produktiivne esseist ja ajakirjanik. „John Barleycorn“ erineb tema tüüpilistest teostest, olles isiklikult paljastav ja vaimselt süvitsi minev portree nii autorist endast kui ühest läänemaailma sügavalt juurdunud nähtusest. See on tekst, mis ei anna vastuseid, kuid kutsub kainele ja kriitilisele enesevaatlusele.