Saatana värkstuba

Romaan viib lugeja Terezíni kindluse ja geto pärandist alguse saava mälutööstuse käänakutesse. Lugu liigub jutustaja kannul, kes satub väikese linnuse ja koonduslaagri lagunemise ohu taustal ootamatult „päästjate” paati. Kohalikust algatusest kujuneb kiiresti masin, mis toodab giidituure, getopitsat ja T-särke, ning tõmbab magnetina ligi noori üle maailma. Vastuolud kuhjuvad: arutelud selle üle, mida ja kuidas mälestada, põrkuvad vajadusega teenida ning sooviga mõõta leina külastajanumbrites. Kui ettevõtmine Tšehhis kinni pannakse, liigutab teos fookuse Valgevenesse, kuhu kutsutakse jutustaja ehitama sarnast „mälukeskust” sõjamõrva paika. Seal muutub mälutöö veelgi poliitilisemaks: kohalik võim tahab lugu, mis sobitub paraadi ja paraadportreede vahele, ning küsib, kas surnute nimed on kapital või kohustus. Raamat uurib kainelt piiri mälestamise ja kaubastamise vahel ning näitab, kuidas head kavatsused saavad instituudiks, mis elab oma elu.

Teos kasutab lakoonilist tonaalsust ja musta huumori rütmi, et nihutada lugejat tunnistaja rolli. Jutustaja liikumine Terezínist Valgevenesse tõstab esile kaks eri mälukultuuri: ühe, mis peab läbirääkimisi turismi ja akadeemia vahel, ja teise, kus riik määrab jutu sisu ja tempo. Tekst hoiab esiplaanil tööriistad, millega minevikku vormitakse: ekskursioon, muuseum, õppeprogramm, pressiteade. Nende kõrvale asetub isiklik mälulünk ja süütunne, mis ei allu stendile ega kassatulule. Romaan ei paku lunastust ega lõplikku vastust, vaid paneb kaaluma, kas massikuriteo paik vajab vaikust, arhiivi või piletikontrolli, ning kui kaugele võib minna siis, kui „mälu hoidmine” muutub tööks, äriks ja konkursiks.

Jáchym Topol (s 1962) kuulub Tšehhi nüüdiskirjanduse kesksetesse nimedesse. Ta alustas 1980. aastate underground-liikumises, kirjutas samizdat’is ja on hiljem avaldanud romaane, mis ühendavad ajaloolise materjali, reportaaži ja jutustaja isikliku registri. Topol huvitub muistise ja müüdi kokkupuutest: kuidas kohad sünnitavad lugusid ja kuidas lood vormivad paiku. Tema tekstides on sageli liikumine piirialadel – geograafilistes, keelelistes ja institutsionaalsetes. Romaani eesti keelde vahendamise on teinud Küllike Tohver, kelle järelsõna raamib tõlke kultuurilise tausta ja toob esile võtmemotiivid; väljaandmise on korraldanud Kultuurileht Loomingu Raamatukogu sarjas, toimetajana on teose valmimisse panustanud Lauri Eesmaa ning kujunduse on loonud Maris Kaskmann.