Punased leegid. Kaks Saaremaa juttu

Võib-olla leidub Vormsi juttude kompostisioonilises ehtsuses oskamatusi. Kuid tuleb ikka silmas pidada, et nad on ajalehe joonealuse jaoks kirjutatud muu toimetuse töö kõrval, enamasti jupikaupa, kui trükikojapoiss juba seljataga käsikirja ootas. Aga kes tahaks J. Vormsi ladusa fabuleerimise ande, tema sisemise helluse ja õrnuse juures kahelda, tema kunsti juures, kuidas ta ilma pikemate kirjeldusteta meile oma juttude tegelasi dialoogides - kahekõnedes elusalt silma ette maalida oskab. Tema loodusekirjeldused on lühikesed, aga alati tabavad, ei osutu kunagi banaalseks ega äratarvitatuks.
Vormsi ainete valik on laialisem kui mõnegi meie kirjaniku oma - peetagu silmas tema jutustusi eesolevas raamatus kuulsast Saaremaa mässust punaseil päevil, millest me õige vähe teame ja Saaremaa esimesest mässust a. 1905-1906. Minu meelest on Vormsi kunst see päris õige nõndanimetatud "Heimatkunst" ja Vorms esimeses reas kodumaakirjanik.
Vormsi kaudu õpime Saaremaa rahvast, tema elu ja olu õige hästi tundma, tema enamasti saarte murrakus kirjutatud dialoogid teevad tema tööd veel huvitavamaks.
A. Kitzberg