Üles- ja allavoolu

Jaan Toomingu teos „Üles- ja allavoolu“ on isikupärane kogumik mõtisklusi, milles põimuvad värsivorm ja proosa, päevikumärkmed ja esseistlikud arutlused. Enamik tekstidest on loodud 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses, ajavahemikul, mil autor vaatab tagasi oma elule, loomingule ja vaimsetele otsingutele. Raamat ei allu kindlale žanrilisele liigitusele, vaid liugleb vabalt erinevate mõttetasandite ja väljendusvormide vahel. Mõnel leheküljel kohtab aforistlikku lauset, teisel meditatiivset vabavärssi, kolmandal päevikulaadset ülestähendust. Kõik see moodustab isikliku ja kõneka tekstimaailma, mille fookuses on enesetunnetus, ühiskondlikud muutused ja olemise tähendus.

Tooming ei väldi vastuolusid ega sisemisi pingeid, vaid võtab need omaks – nii peegelduvadki mõtisklustes vaheldumisi eksistentsiaalne äng ja vaimne püüdlus, sotsiaalne kriitika ja isiklik kahetsus. Mõned tekstid käsitlevad kultuuri, kunsti ja usu küsimusi, teised liiguvad vaikselt inimese sisemusse, paljastades haavatavust ja igatsust. Korduvaks motiiviks on liikumine: üles- ja allavoolu kulgemine nii mõtte kui elu tasandil, pidev otsing ja kõhklus. See dünaamika peegeldub ka keeles, mis on kohati terav ja kontsentreeritud, kohati hajus ja fragmentaarne. Raamat ei taotle lahendusi, vaid jääb püsima küsimuste juurde, luues ruumi vaikseks dialoogiks lugejaga.

Jaan Tooming (snd 1946) on eesti lavastaja, näitleja ja kirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal vaimne ja eksistentsiaalne mõõde. Ta on teinud märkimisväärse panuse Eesti teatrisse, töötanud nii Vanemuises kui Noorsooteatris, ning tema lavastused on sageli tekitanud tugevat vastukaja. Kirjanikuna on Tooming viljelenud mitmesuguseid vorme – näidendeid, jutustusi, esseid ja luulet. „Üles- ja allavoolu“ peegeldab tema elukogemust ja sisemaailma ausal ning mõtlikul moel, olles ühtaegu päevik ja mõtteruum, milles aeg ja mina põimuvad üheks otsinguliseks tervikuks.