Valguse vari

Jaan Tangsoo romaan „Valguse vari“ põimib omavahel isikliku ja ühiskondliku kogemuse, tuues esile inimsuhete hapruse ja mälestuste järellainetuse. Teose keskmes on peategelase sisemine rännak, mis avaneb lugejale läbi vahelduvate ajatasandite ja kildudena esitatud meenutuste. Minevik ja olevik segunevad, loovad ajaliselt ebaselge, ent emotsionaalselt tiheda narratiivi, kus igal kohtumisel ja mälupildil on oma kaal. Autor käsitleb inimese püüdu mõista oma elu tähendust olukordades, kus välised orientiirid kaovad ning alles jääb vaid sisemine valgus – või selle vari.

Romaani tonaalsus on rahulik ja mõtisklev. Teksti läbiv melanhoolne alatoon ei muutu raskemeelseks, vaid loob ruumi vaikseteks tähelepanekuteks elu hapruse ja valikute paratamatuse üle. Tangsoo keelekasutus on kujundlik, ent mõõdukas, toetudes sisemisele rütmile, mitte efektile. Narratiiv liigub intiimses registris, jäädes kindlalt ühe inimese kogemusvälja, kuid peegeldades samas ka laiemat aja- ja ühiskonnataju – eriti seda, mis puudutab hilisnõukogude ja taasiseseisvunud Eesti vahelisi pingeid. Autor ei esita otseseid hinnanguid, vaid laseb sündmustel ja olukordadel iseenda eest kõnelda.

Jaan Tangsoo on eesti autor, kelle looming keskendub peamiselt psühholoogilise proosa ja eluloolise ainestiku ristumiskohtadele. Tema tekstides on tajuda huvi inimsuhete ja mälu toimimise vastu, kus suurte sündmuste taustal peegelduvad väiksed isiklikud nihked. „Valguse vari“ jätkab seda joont, olles introspektiivne ja tasakaalukas romaan, mis ei paku lihtsaid vastuseid, vaid kutsub lugejat aeglaselt ja tähelepanelikult kaasa mõtlema. Tangsoo looming ei ole laialt tuntud, ent see romaan annab tunnistust tema omanäolisest ja süvenevast kirjutamisviisist.