Pikse tütar

Jaan Tangsoo romaan „Pikse tütar” põimib ajaloofantaasia, pärimusmotiivid ja müütilise maailmapildi tervikuks, milles Eesti muinasusund ja loodusjõud on tegevuse keskmes. Lugu viib lugeja kaugesse minevikku, kus inimese ja looduse suhe on vahetu ja tähendusrikas. Peategelaseks on noor naine, kes avastab endas üleloomuliku päritolu – ta on piksejumala tütar. See ilmutus muudab tema elu ja seab ta teele, kus tuleb silmitsi seista nii sisemiste kui väliste väljakutsetega. Tegelase teekond on ühtaegu müütiline ja isiklik, kujunedes identiteediotsinguks, mille käigus põimuvad elujõud, hirm, armastus ja kohusetunne.

Romaani süžee areneb läbi mitmekihilise maailmakujutuse, kus muistendid, rahvausund ja fantaasia loovad eripärase, ent äratuntavalt eestipärase atmosfääri. Loodus on jutustuses kogu aeg kohal – mitte ainult taustana, vaid elava ja mõjutava jõuna. Tangsoo kasutab kujundlikku ja poeetilist keelt, mis sobib hästi teose sisulise rütmiga. Lugu ei keskendu pelgalt tegevusele, vaid olulisel kohal on sisemised läbielamised, maailma tajumine ja hingeline kasvamine. Mütoloogilised tegelased ja jõud – näiteks pikne, vesi, mets – on esitatud elusate ja mõjusatena, seades loo sündmused universaalsema mõõtme alla.

Jaan Tangsoo on eesti autor, kelle loomingus kohtuvad rahvapärimus, loodustunnetus ja fantaasia. „Pikse tütar” on tema üks väheseid pikemaid proosateoseid, mis näitab autorit kui tundlikku pärandiloojat ja keelekasutajat. Tangsoo käsitleb muistseid kujundeid ja uskumusi mitte arheoloogilise kaugusega, vaid elava ja kaasaelava tundlikkusega. Tema kirjutamislaadis on tunda austust eesti pärimuse vastu, kuid samas julgust seda loominguliselt tõlgendada. „Pikse tütar” on mõtisklev ja müstiline lugu, mis sobib lugejale, kes hindab aeglast kulgemist, keelelist rikkust ja sisulist süvenemist müütilise maailma piirimaile.