Perroon

Jaan Tangsoo jutukogu „Perroon“ koondab endasse lugusid, mis peegeldavad elu väikestes Eesti paikades ning inimesi, kelle elud kulgevad justkui kõrvalteel. Iga jutt on kui peatusehetk, mille jooksul lugeja saab pilguheitmise mõnele elule, mille taustal kajab tühjus, ootus või aimatav muutus. Perroon kui motiiv viitab ajutisele seisakule, liikumise ja paigalseisu piirile, kus kõik on veel võimalik, kuid samas midagi juba jäädavalt möödunud. Tegelasteks on sageli lihtsad, ent sisemiselt keerukad inimesed: pensionärid, üksikud mehed, väsinud ametnikud, noored, kes otsivad oma kohta. Nende lugudes on nii vaikset resignatsiooni kui ka katset järelejäänud ajaga midagi peale hakata.

Tangsoo tekstid on napisõnalised ja täpsed, jätavad sageli ruumi tõlgendamiseks ning ei püüdle selgete lahenduste poole. Jutud kulgevad aeglaselt, ent kannavad pinget, mis tihti ei jõuagi plahvatuseni, vaid jääb taustal helisema. Teemadena kerkivad esile üksildus, mälestused, korduvad päevad ning harv võimalus muutuseks. Kohati vilksatab läbi huumor või leebe iroonia, kuid üldtoon on pigem melanhoolne. Teosed ei otsi suurt draamat, vaid toovad nähtavale elu pisiasjad, milles avaldub eksistentsi habras ja mõnikord absurdne tuum.

Jaan Tangsoo on eesti proosakirjanik, kelle loomingule on iseloomulik rahulik, vaatlev stiil ning keskendumine tavainimese sisemaailmale. „Perroon“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi, mil autor keskendus lühivormile kui võimalusele öelda vähesega palju. Tema keel on mõõdetud ja asjalik, vältides liigset emotsionaalsust, kuid kätkedes sellegipoolest sügavat empaatiat oma tegelaste vastu. Tangsoo ei jutusta niivõrd sündmusi, vaid loob meeleolusid ja seisundeid, mis viivad lugeja vaiksete, ent tähenduslike kohtumisteni elu perroonidel.