Kõneoskus

Jaan Rummo teos „Kõneoskus. Teoreetilisi lähtekohti ja praktilisi juhiseid“ on sisukas käsiraamat, mis ühendab kõnekunsti teoreetilise käsitluse praktiliste soovitustega avalikuks esinemiseks. Raamat on suunatud eelkõige neile, kes tegelevad igapäevaselt suulise eneseväljenduse ja esinemisega – õpetajatele, üliõpilastele, juhtidele, aga ka kõigile, kes soovivad teadlikumalt arendada oma suhtlemisoskust. Autor lähtub arusaamast, et kõnelemine ei ole üksnes tehniline tegevus, vaid kompleksne protsess, mis ühendab keelelised, psühholoogilised ja sotsiaalsed aspektid. Esitatud käsitlus toetub retoorika, fonetika ja kommunikatsiooniteooria põhimõtetele ning sobitub keelekultuuri arendamise konteksti.

Raamatu ülesehitus on süsteemne: esmalt tutvustatakse kõneosavuse teoreetilisi aluseid, sealhulgas kõnetegude tüüpe, keele mõju kuulajale ja suhtlemisprotsessi ülesehitust. Järgneb praktiline osa, kus antakse juhiseid hääle ja diktsiooni harjutamiseks, kõne ülesehitamiseks, esinemisärevuse ületamiseks ning kuulajaskonnaga kontakti loomiseks. Olulisel kohal on ka eri tüüpi esinemiste (nt ettekanded, väitlused, kõned) käsitlus ning näpunäited, kuidas kohandada sõnumit vastavalt kontekstile ja publikule. Lõpuosas käsitletakse argumentatsiooni, stiili ja kõne eetilisi aspekte, rõhutades kõneleja vastutust ning keele mõju kuulaja teadlikkusele ja hoiakutele.

Jaan Rummo (1929–2005) oli eesti keele ja kõnekultuuri uurija, kelle tööd aitasid oluliselt kaasa avaliku suhtlemise õpetamisele ja uurimisele Eestis. Tema käsitlused ühendavad teadusliku põhjalikkuse ja praktilise kogemuse, mistõttu on tema teosed hinnatud nii õpetajate kui keeletoimetajate hulgas. „Kõneoskus“ ilmus ajal, mil avalik eneseväljendus ja vaba arutelu hakkasid Eestis taas laiemalt esile tõusma, ning raamat leidis kiiresti oma koha nii koolitöös kui iseseisva õppimise vahendina. See on jäänud oluliseks lähtepunktiks kõneõpetuse alal ka hilisemate uurimuste ja metoodikate kujunemisel.