Seitseteist tundi plahvatuseni

Jaan Rannapi jutukogu „Seitseteist tundi plahvatuseni“ ilmus 1975. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Kogumik sisaldab üheksat lühijuttu, mis keskenduvad noorte kooliõpilaste igapäevastele tegemistele, fantaasiatele ja sisemaailmale. Peategelasteks on peamiselt seitsmenda klassi poisid, kelle juhtumised peegeldavad nooruki east tulenevaid pingeid, unistusi ja kasvuraskusi. Rannap kujutab nende lugude kaudu lapse ja täiskasvanu piiril kõikuva inimese mõttemaailma, ühendades realistliku miljöö peene huumori ja psühholoogilise täpsusega.

Pealkirjalugu „Seitseteist tundi plahvatuseni“ räägib poisist, kes seab endale sihi saada järgmisel päeval kõigis ainetes viisi, näidates, kuidas sisemine otsusekindlus võib kujuneda samasuguseks seikluseks kui mõni väljamõeldud lugu. Teistes juttudes, nagu „Rakett“, „Vana vaat“, „Koolikott“ või „Telegramm“, tulevad esile koolielu väiksed konfliktid, ootamatud olukorrad ja naljakad arusaamised, mille kaudu autor kujundab elulähedasi, kuid samas äratuntavalt lapsemeelseid tegelasi. Rannapi kirjutamislaadile on iseloomulik elav kõnepruuk ja täpne detailitaju, mis muudavad tegelased ja olukorrad usutavaks ning äratuntavaks.

Jaan Rannap (sünd. 1931) on üks tuntumaid eesti lastekirjanikke, kelle looming on tihedalt seotud kooli, looduse ja poiste igapäevase eluga. Tema teosed, sealhulgas „Agu Sihvka annab aru“ ja „Jälle need Naksitrallid“, on kujundanud mitme põlvkonna ettekujutuse lapsepõlvest ja huumorist eesti kirjanduses. „Seitseteist tundi plahvatuseni“ on Rannapi 1970. aastate loomingu näide, kus realistlikud seaded ja eluterve huumor ühenduvad lapsepsühholoogia tundliku käsitlemisega, pakkudes samastumisvõimalust nii noortele lugejatele kui ka täiskasvanutele, kes hindavad head lastelugu.