Jefreitor Jõmm

Raamat jälgib ema poolt hüljatud karupoega, kes satub juhuse ja inimeste sekkumise tulemusel laevale ning saab uhke tiitliga laevakaruks. Sellest algab teosena kujundatud ränd, kus Jõmm liigub merelt maale ja tagasi: sadamad, kaiäärsed käigud, masinaruumi müra, väikesed tööülesanded ja ettevaatlik harjumine uute reeglitega. Lugu hoiab selget põhjusliku joonega rütmi: olukord tekib, Jõmm tegutseb, tulemus kinnitab või kummutab ootuse. Episoodid näitavad, kuidas loom õpib inimeste kõrval ja kuidas inimesed peavad oma otsuseid kohandama, kui seltsiliseks on metsloom. Nii sünnib teekond, mis ei toetu imedele, vaid käitumise järjepidevusele: valik, tagajärg, korrigeerimine. Teos vahetab vaateid inimese ja looma koostoimele, kuid ei räägi neid üle; pilt ja tegevus edastavad olulise ilma liigse selgituseta.

Kogumik koondab juurde stseene, kus noorte meremeeste klubi poisid eelistavad „päris tööle” mängu: mereröövlid, Robinsoni-lood, öised naljad ja „kummitamised”. Need episoodid ei muuda raamatut farsiks, vaid tõstavad esile vastutuse teema: kes otsustab, kes vastutab, millal mäng katkeb ja päris töö algab. Jõmmi kohalolu paneb täiskasvanud ja noored oma samme täpsemalt mõõtma. Tekst liigub stseenist stseeni nii, et iga peatükk sulgub väikese töövõidu või viperusega; siit kujuneb tempo, mida on lihtne jälgida ka ettelugemisel. Raamat ei idealiseeri ei merd ega „poiste julgust”, vaid näitab, kuidas kord ja kokkulepped hoiavad päeva koos. Lugeja saab kätte töökeele, millega hinnata olukorda: mis on eesmärk, mis on vahend, mis on piir. Nii seob jutustus seikluse ja talitluse üheks tervikuks, kus koomika tekib teost, mitte kellegi üleolekust.

Jaan Rannap on eesti lastekirjanduse autor, kes seob jutustused kooli- ja looduskogemusega ning hoiab lauseehituse selge. Tema tuntud teoste seas on koolilood ja loomajutud, kus tähelepanek ja tegevus käivad koos; huvi spordi, looduse ja poistevahelise sõprusdünaamika vastu kordub eri tekstides. Rannapi proosas on esikohal situatsioon, mis paneb tegelased otsustama, ning huumor, mis tekib töövõtete ja eksimuste kokkupuutest. Selline hoiak toetab „Jefreitor Jõmmi” maailma: loom ei ole sümbol ega trikk, vaid tegelane, kelle tõttu reeglid saavad täpsemaks ja valikud kaalutumaks. Autor juhib lugejat ilma moraali deklareerimata; ta laseb stseenil teha järelduse. Nii jääb raamatust mulje kui toimivast rännuloost, mille põhitoon on asjalik tegutsemine ja vastutuse mõõtmine, mitte sentiment ega pealiskaudne naljatus.