Vaevademaa. Novellid, jutustused, esseed

„Vaevademaa. Novellid, jutustused, esseed” koondab Jaan Oksa loomingut, mis on kirjutatud aastatel 1906–1910. Tegemist on väljaandega, millega ilmusid Oksa tekstid taas raamatukaante vahel ligi viiekümneaastase pausi järel. Kogumik sisaldab valikut novelle, jutustusi ja esseid, mis toovad esile autori vaimse rahutuse, terava maailmatunnetuse ning tema eripärase keelekasutuse. Tekstid on intensiivsed, sageli vastuolulised ning kannavad endas nii meeleheidet kui ka otsingut uute vaimsete väljapääsude järele. Raamat on oluline samm Oksa pärandi taasavastamisel ja selle paigutamisel eesti kirjandusloo väärikale kohale.

Kogumik rõhutab Oksa loomingu keerukust ja vastuolulisust. Mitmed kaasaegsed lugejad ja kriitikud on pidanud tema kirjutisi kõlbmatuks, kuna neis väljendub julgelt meeleheide, ühiskonnaeitus ja vorm, mis ei sobitunud tolleaegsete normidega. Samas on autorit kõrgelt hinnanud eesti kirjanduse suurkujud. Johannes Semper nägi temas üht vähestest eesti proosakirjanikest, kelle stiil on põimitud tõelise vaimse energiaga. Friedebert Tuglas rõhutas omakorda, et Oksa nime ei saa eesti kirjanduse ajaloo käsitlustest kõrvale jätta. „Vaevademaa” ilmumine oli seega mitte ainult kirjanduslik sündmus, vaid ka õigustus kirjaniku mälestusele ja tema loomingu väärtusele.

Jaan Oks (1884–1918) oli eesti kirjanik, kelle elu ja looming olid tihedalt seotud vaimsete otsingute, isiklike raskuste ja ühiskondliku kriitikaga. Tema loominguaastad olid lühikesed, kuid intensiivsed, andes eesti kirjandusele erilise hääle, mida on iseloomustatud julguse ja sisemise põlemise kaudu. Oks suri noorelt, kuid tema pärand on jäänud kestma, pakkudes järgnevatele põlvkondadele nii inspiratsiooni kui ka väljakutset. „Vaevademaa” aitab mõista Oksa kui autorit, kelle looming ei mahtunud konventsioonidesse, kuid kes on just oma julguse tõttu leidnud kindla koha eesti kirjanduse ajaloos.