Viljandi kirikumõis kõneleb

Jaan Lattiku teos „Viljandi kirikumõis kõneleb“ on mälestuspõhine ja kirjanduslikult kujundatud pilguheit Eesti vaimulikku ja kultuurilukku, keskendudes Viljandi kihelkonna kirikumõisale ning selle ümber kujunenud vaimsele atmosfäärile. Raamatus jutustab autor paigast justkui isikustatud vaatepunktist – kirikumõis ise on kõneleja ja meenutaja, kes toob esile inimestega seotud lood, igapäevased juhtumised ning ühiskondlikud muutused. See lähenemine muudab teose intiimseks ja sugestiivseks, ühendades dokumentaalse ainese poeetilise kujundlikkusega.

Tekst liigub ajas edasi ja tagasi, põimides ajaloolisi seiku, kohaliku eluoluga seotud kirjeldusi ning Lattikule omast heatahtlikku huumorit. Erilise tähelepanu all on pastori roll kogukonnas, hariduse ja vaimse juhatuse tähendus, samuti rahva suhtumine kirikusse ja selle teenijatesse. Läbi isiklike meenutuste ja laiemate kultuuriliste peegelduste sünnib pilt ajast, mil kirikumõis ei olnud pelgalt hoone, vaid sümboolne ja sisuline kese kogu piirkonnale. Lattik käsitleb seda paika kui kultuuri- ja eetilise elu kandjat, mille roll püsib ka siis, kui ajad muutuvad ja inimsaatused pöörduvad.

Jaan Lattik (1878–1967) oli kirjanik, vaimulik ja poliitik, kes tuntud oma rahvaliku keelekasutuse ja mälestustelaadsete teoste poolest. Ta kuulus Eesti iseseisvuse-eelse ja -järgse haritlaskonna tuumikusse ning oli lühikest aega ka haridusminister. Tema loomingus põimuvad isiklikud kogemused laiemate kultuuriliste ja ajalooliste protsessidega, jäädes samas alati juurdunuks eesti rahva eluolu ja mõttemaailma. „Viljandi kirikumõis kõneleb“ on üks tema hilisematest, paguluses ilmunud teostest, mis jätkab Lattikule omast traditsiooni – rääkida väikese kandi lugu nii, et selles kajastub kogu rahva ajalugu ja hingeline areng.