Teekond läbi öö 1. osa

Jaan Lattiku mälestusteraamatu „Teekond läbi öö“ esimene osa on isiklik ja samas ajastut peegeldav teos, mis käsitleb autori elu keerulistel ja pöördelistel aegadel. Raamat algab 1940. aasta suvel, mil Eesti Vabariik kaotas iseseisvuse, ning jälgib sündmusi, mis viisid autori kui vaimuliku, haridustegelase ja ühiskondliku elu osalise vangistamiseni Nõukogude repressiivorganite poolt. Lattik kirjeldab detailselt oma vahistamist, ülekuulamisi, elu Pagari tänava vangikongis ning sellele järgnenud sündmusi. Need isiklikud läbielamised sulanduvad laiemasse ajaloolisse konteksti, luues harukordselt avameelse ülevaate okupatsiooni algusaastatest.

Kirjutis ei ole pelgalt kannatuste kirjeldus, vaid ka mõtteid ja hinnanguid täis arutlus inimsuse, usu ja vastupidavuse üle. Lattiku keel on tasakaalukas, vahel mõtlik, vahel terav, ent alati tähelepanelik. Ta ei keskendu ainult iseenese kogemusele, vaid ka teistele inimestele, kellega ta vangistuse ajal kokku puutus – nende käitumisele, saatusele ja hingeelule. Sellest kujuneb kogukondliku trauma ja üksikisiku moraalse valiku peegeldus. Teos sobib mitte ainult mälestus- ja eluloohuvilistele, vaid ka neile, kes soovivad mõista Eesti ajalugu selle vahetus, isiklikus ja emotsionaalses väljenduses.

Jaan Lattik (1878–1967) oli vaimulik, õpetaja, haridusminister ja viljakas kirjamees. Tema loomingus ühinevad vaimulik mõttemaailm, rahvavalgustuslik hoiak ja isiklik eluviis, milles püsis truuks nii usule kui Eesti riikluse ideaalile. Pagari tänava vanglas kirjutatud „Teekond läbi öö“ on tema üks olulisemaid teoseid, mille kaudu jäädvustub mitte ainult autori elukäik, vaid ka Eesti rahva mälestus pimedast ajajärgust, mil lootus ja identiteet pandi rängalt proovile. Teose hilisemad osad jätkavad seda liini, ent just esimene osa kujutab vangistuse algust erakordse selgusega.