Meie vanad. Mu kodumaa vaene.... 1942-1961. Mälestused

Jaan Lattiku mälestusteraamat „Meie vanad. Mu kodumaa vaene… 1942–1961” koondab tema hilisemas loomeperioodis kirjutatud meenutusi, mis on ühtaegu isiklikud ja rahvuslikult kõnekad. Tegemist on jätkuga tema varasemale mälestustesarjale, kus autor vaatleb nii oma elu kui ka Eesti saatust muutuvates ajaloolistes oludes. Ajavahemik, millele raamatu alapealkiri viitab, katab keerukaid ja traagilisi kümnendeid – sõja lõpp, küüditamised, pagulus, nõukogude okupatsiooni teine periood ning eksiil. Lattik kirjutab sellest kõigest vaoshoitud väärikusega, kus igatsus kodumaa järele ja usk eesti kultuuri kestlikkusse moodustavad läbiva alatooni.

Teoses sulanduvad perekondlikud mälestused, kohtumised haritlaste ja vaimulikega, mõtisklused eesti rahva saatuse üle ning killud argipäevast elust Rootsis, kus Lattik pärast Teist maailmasõda pagulasena elas. Tema stiil on jutustav, keeleliselt rikastatud ja kohati lüüriline, kuid mitte pateetiline. Ta mäletab inimesi ja olukordi detailselt, kuid ei esita neid ainult autobiograafilise kronoloogiana, vaid seob isikliku kogemuse laiemate üldistustega. „Meie vanad” on austusavaldus eelkäijatele – neile, kelle töö, mõte ja iseloom kujundasid Eesti vaimset maastikku enne ja pärast iseseisvust.

Jaan Lattik (1878–1967) oli vaimulik, pedagoog ja poliitik, kes tegutses aktiivselt Eesti Vabariigi ülesehitamise ajal ning hiljem paguluses. Tema mälestusteraamatud on tuntud kui rahvalähedased ja soojad, kuid samas teravapilgulised kirjeldused ühiskonnast ja inimestest. Lattiku tekstides peegelduvad tema sügavad teadmised rahvakultuurist, usu- ja hariduselust ning isiklikust vastutusest ajaloo ees. „Meie vanad. Mu kodumaa vaene...” on väärtuslik jätk tema varasemale loomele, pakkudes liigutavat ja mõtestatud sissevaadet eesti intelligentsi ja rahva elukäiku 20. sajandi murrangulistel aegadel.