Õhtuvalgus. Ühe- ja kahekõned

Õhtuvalgus. Ühe- ja kahekõned on Jaan Kruusvalli hilisema loomingu kogumik, kus koonduvad lühikesed miniatuurid ühe või kahe hääle jaoks. Tekstid on vormilt kas monoloogid või napid kahekõned, milles inimene räägib iseendaga, teise inimesega või nähtamatu kuulajaga. Fookuses on hetked, mil argine päev nihkub vaikselt millegi pöördumatu servale: meenutus muutub pihtimuseks, juhuslik lausung tõstab pinnale peidetud hirmu või kahetsuse. Kogumikku läbiv tunne on teadmine, et elu võib katkeda üsna tavalisel päeval, ilma suure draama ja välise kärata, ning selle arusaamisega tuleb kuidagi edasi elada. Nii moodustub rida iseseisvaid, kuid hoiakult suguluses olevaid tekste, mida ühendab tähelepanu häälele, pausi ja vaikuse rollile.

Raamat sobib lugejale, keda huvitab inimese siseelu pigem lühikeses, tihendatud vormis kui mahukas romaanis. Iga miniatuur on omaette stseen, mille võib ette kujutada laval, köögilaua taga või tühjal õhtusel tänaval. Oluline pole niivõrd sündmuste paljusus kui see, kuidas tegelased taluvad ärevust, lootusetust, ootust ja vaikset lootust. Kruusvall laseb kõneleda inimestel, kelle elu näib väljast vaadates tavaline, kuid kelle lausete taha jääb tajutav pinge. Lühemad ühehäälset teksti ja tihedamad kahekõned on kirjutatud nii, et lugeja saab neid võtta kas järjestikuse tervikuna või ükshaaval, pausi ja järelemõtlemisega. Õhtuvalgus on seetõttu kogumik, mille juurde saab korduvalt tagasi pöörduda, et proovida sama stseeni uuesti teise nurga alt kuulata.

Jaan Kruusvall oli eesti proosakirjanik ja näitekirjanik, kelle tekste iseloomustavad lakoonilised dialoogid ja tugev alatekst. Tema loomingus korduvad väikeste külade, ajaloopöörete ja argiste otsuste taustal kujunevad saatuseküsimused, mida kannavad tavalised inimesed. Varasemad jutukogud nagu Armastuse esimene pool ja Ma tean mitut inimest ning näidendikogumikud Pilvede värvid ja Vaikuse vallamaja on loonud ettekujutuse autorist, kes otsib inimlikku väärikust raskete aegade sees. Õhtuvalgus jätkab sama joont, kuid teeb seda veelgi vaiksemas, intiimsemas registris, keskendudes häälele, mis kõlab napilt üle õhtuse valguse ja vaikuse piiri.