Väljakaevamised

„Väljakaevamised” on Jaan Krossi romaan, mis ilmus 1990. aastal Eesti Raamatu ja Kupari ühisväljaandena. Teose tegevus leiab aset 1954. aastal, mil peategelane Peeter Mirk naaseb pärast vangilaagrit ja sundasumisaastaid Siberist kodumaale. Esimeseks tööks saab talle osalemine arheoloogilistel väljakaevamistel Toompeal, kus ta avastab XIII sajandist pärit käsikirja. Tegemist on Taani kuninga asehalduri Andrease pihtimusega, mis toob lugeja ette seitsmesaja aasta tagused mõtted ja mured. Mineviku ja oleviku dialoog muutub keskseks teljeks, mis asetab kõrvuti rahva saatuse eri ajastutel.

Romaanis põimuvad ajaloopilt ja kaasaeg, arheoloogiline leid ja isiklikud kogemused. Peeter Mirk loeb ürikut, kuid samal ajal kõlab tekstist läbi ka tema enda elu ja rahva saatuslik korduvus. Kross esitab küsimuse, kui palju on tegelikult muutunud: kas 13. sajandi vallutusajastu või 20. sajandi okupatsiooniperiood eristuvad sisuliselt, või kordub eesti rahva ajaloos sarnane allasurumise ja eneseotsingu muster? „Väljakaevamised” on romaan, kus pealispindne arheoloogiline töö sümboliseerib sügavamat kultuurilist ja ajaloolist uurimist, paljastades kihte, mis ei ole kunagi kadunud.

Jaan Kross (1920–2007) oli eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija, keda peetakse 20. sajandi eesti kirjanduse keskseks kujuks. Tema looming käsitleb sageli ajalugu, võimu ja vabaduse teemasid, sidudes omavahel fiktsiooni ja dokumentaalse ainese. Krossi tegelased on tihti valikute ees, kus isiklik ja rahvuslik vastutus põimuvad. „Väljakaevamised” jätkab tema loomingus Peeter Mirgi liini, keda kohtab ka varem ilmunud teostes, ning seob selle uue vaatepunktiga, kus arheoloogia muutub mineviku ja oleviku peegelduse vahendiks. See romaan kuulub Krossi ajalooliste ja autobiograafiliste motiividega loomingulisse tervikusse.