Ülesõidukohad

Mu vanaisad olid mõlemad raudteelased.
Mu isaisa Jakob Mirk oli vedurijuht Tallinn-Peterburi raudteel. 1886 võeti ta kohalt maha ja tehti omaenese veduril kütjaks. Sest ta oskas vene keelt niisama halvasti kui saksa keelt, mille mõninga oskamise eest tolle aja uued raudteeülemad teda äkki sakslaste pooldajaks arvasid. Perekonnas kinnitati, et sellest ülekohtust jäi ta haigeks ja suri enne viiekümneseks saamist tiisikusse, nii et mina teda näha ei jõudnudki.
Mu emaisa Hinrik Urban oli Tallinna raudteetehaste sepp ja teda igatahes tema enese pealelööjaks-poisiks ei tagandatud, kuigi ta vene keelt vaevalt paremini oskas. Temaga jõudsin ma sõbraks saada ja see risti-lugu, mida ma siin jutustada tahan, juhtus meil temaga koos.