Tabamatus. Jüri Vilmsi romaan

Romaan „Tabamatus. Jüri Vilmsi romaan” kujutab Eesti iseseisvuse ühe võtmefiguuri Jüri Vilmsi elu ja saatust, sidudes ajaloolised sündmused ja autori fiktiivse käsitluse. Teos viib lugeja 1918. aasta kevadesse, mil noor Eesti Vabariik seisis habraste sammude ja suurte ohtude keskel. Vilms, üks Eesti Ajutise Valitsuse liikmeid, kaob salapäraselt pärast reisi Soome, ning tema kadumise ümber tekkinud küsimused on tänini osaliselt vastuseta. Krossi romaan loob sellest ajaloolisest faktist tiheda narratiivi, kus peategelane on korraga nii isik kui sümbol, meenutades väikese rahva püüdlusi vabaduse poole ja samas selle paratamatuid ohvreid.

Teose keskmes on poliitiline ja eksistentsiaalne pinge: kuidas tegutseda olukorras, kus igal sammul varitseb jälitamine ja reetmine, ning kuidas jääda truuks oma ideaalidele ka kõige raskematel hetkedel. Romaan põimib autori isikliku mälutöö ja ajaloolise allikmaterjali, näidates paralleele mineviku ja oleviku vahel. Kross kasutab tihti peegeldustehnikat, asetades Jüri Vilmsi olukorrad kõrvuti teise tegelase mõtetega, luues nii lugejale topeltvaate inimese haavatavusest ja ajaloo paratamatusest. „Tabamatus” on seega ühtaegu poliitiline portree, ajalooline rekonstruktsioon ja filosoofiline arutlus inimese kohast ajaloos.

Jaan Kross (1920–2007) oli eesti proosa suurkuju, kelle looming on olulisel kohal nii rahvuslikus kui ka rahvusvahelises kirjanduses. Ta on tuntud eelkõige oma ajalooliste romaanide poolest, milles ta uurib Eesti mineviku ja identiteedi kujunemist, sidudes detailitäpsuse ja poeetilise kujundlikkuse. Krossi loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on pälvinud nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi tunnustusi, sealhulgas mitmeid kordi esitatud Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. „Tabamatus” on üks tema hilisemaid teoseid, kus jätkub autori elutööks kujunenud püüe anda häält neile, kelle roll Eesti ajaloos väärib meelespidamist ja uuesti mõtestamist.