Paigallend. Ullo Paeranna romaan

Romaan jälgib Ullo Paeranna elukaart alates Tallinna lapsepõlveruumist ja koolipoisi aastatest kuni tööni peaministri kantseleis, kust ta paiskub läbi „punase aasta“ ja Saksa okupatsiooni põrandaalusesse iseseisvusliikumisse. Lugu on ehitatud kronoloogiliselt, kuid pealkirja „paigallend“ osutab seisundile, milles tegevus ja elutahe on olemas, ent tiivad püsivad nähtamatu lae all. Pärast sõjakeerist algab pikk siseemigratsioon: rohkem kui neli aastakümmet kohanemist, tähelepanu ja vaoshoitud vastupanu, kus avaliku eneseteostuse asemel tuleb talletada mälupilte, hoida sidemeid ja otsida keeles ruumi, mis ei reeda ega vaiki. Teos ei koosta kangelasmüüti, vaid näitab, kuidas eesti inimene pidi tegema väikseid, kuid järjekindlaid valikuid, et jääda endaks olukorras, kus institutsioonid ja ametlik keel püüdsid määrata nii mineviku kui ka tuleviku tähendusi.

Kross hoiab fookuse praktilistel asjaoludel: ametikirjad, korterijärjekorrad, kuulujutud, töötabelid, vaikivad kokkulepped; nende kaudu ilmneb, kuidas võim vormib igapäeva, ja kuidas inimene sellele vastu peab – mõnikord vaikides, mõnikord nihutades. Narratiiv vahetab distantsi: dokumentaalne täpsus põimub lähedase sisevaatega, milles mõiste „iseseisvus“ tähendab esmalt enesekontrolli ja alles siis poliitilist ideaali. Wikmani kooli telg annab Ullo loos järjepidevuse: harjumused, mis kinnistusid õpetajate ja kaaslaste kõrval, muutuvad hiljem mõõdupuuks, mille järgi kaaluda iga sammu hinda. Nii tõuseb romaanis esile mälu töö – mitte tagasivaade üksikutele episoodidele, vaid järjestikuste küsimuste jada: mida tohib jätta ütlemata, mida peab kirja panema, mis on talletamise moraalne mõõde, kui avalik aruandlus valetab.

Jaan Kross paigutab selle teose oma eluliste romaanide ritta, kus isiklik kogemus ja generatsiooni ühine koorem joonistavad välja XX sajandi Eesti ajalise reljeefi. Tema proosa lähtub hoolikast arhiivitööst ja kõnepruugi täpsusest: iga peenus – tähendusnüanss, tiitli või ametinimetuse pööramine, linnaruumi detail – toimib kontrollpunktina, mille najal lugeja tajub surve tegelikku raskust. Krossi põhiküsimus on läbiv: kuidas jääb inimene keele, mälu ja südametunnistuse kaudu vabaks ka siis, kui ta ei saa vabalt liikuda? Paigallend vastab sellega, et kirjanduslik distsipliin – nimede, kuupäevade, lausete range rütm – võib olla ühtaegu kaitse ja tööriist, millega kogukond oma kogemuse alles hoiab.