Lauljad laevavööridel

Jaan Krossi luulekogu „Lauljad laevavööridel“ on väike, kuid tähenduslik raamat, kus poeet seob oma varases loomingus ajaloolise ja filosoofilise vaateviisi isikliku mõtisklusega. Kogu keskmes on inimese igatsus ja pürgimus, kus reaalsus ja utoopia põimuvad. Luuletustes kõlavad motiivid elust, lootusest ja teekonnast, millele lisab erilise mõõtme mere ja reisi kujund. Teos vaatleb inimest justkui rändajana, kelle siht on küll tihti kättesaamatu, ent kelle püüdlemises on juba omaette väärtus. Krossi sõnakasutus on selge ja mõtlik, samas poeetiline ja kujundlik.

Kogu atmosfääri toetavad Edgar Valteri akvarellillustratsioonid, mis on monokroomsed ja kerged, rõhutades luuletuste meeleolusid. Pilt ja tekst moodustavad koos harmoonilise terviku, kus sõna ja visuaal üksteist täiustavad. Luuletustes leidub nii filosoofilisi küsimusi kui ka argisemaid kujundeid, kuid nende ühisnimetajaks on inimeseks olemise pinge ja ilu. „Lauljad laevavööridel“ ei ole mahukas raamat, kuid see jätab sügava mulje oma mõtiskleva tonaalsuse ja poeetilise täpsusega, mis olid Krossi loomingule omased juba enne tema suuri proosateoseid.

Jaan Kross (1920–2007) oli eesti kirjanik ja luuletaja, kelle loomingu kese on ajalooline romaan, kuid ta alustas oma kirjanduslikku teed just luuletajana. Tema loomingut läbib pidev huvi ajaloo ja inimese moraalsete valikute vastu, samuti küsimus sellest, kuidas üksikisik suhestub suuremate ühiskondlike protsessidega. Krossi varased luulekogud, sealhulgas „Lauljad laevavööridel“, annavad tunnistust tema tundlikust keelekasutusest ja mõttelisest sügavusest. Hilisemates romaanides kandus see samasugune filosoofiline ja poeetiline pilk üle ajalooainesele, muutes ta eesti kirjanduse üheks keskseks kujuks.