Kivist viiulid

Jaan Krossi „Kivist viiulid“ on luulekogu, mis ilmus 1964. aastal ning tähistab olulist etappi autori loomingulises teel, olles üks tema esimesi tõsisemaid katseid lüürikas pärast vangilaagreid ja loomingulist pausi. Kogu ühendab ajaloolise tundlikkuse, isikliku kogemuse ja süveneva keelelise täpsuse. Pealkiri „Kivist viiulid“ on vastuoluline kujund, mis viitab ilusa ja hapra (viiul) ning raske ja kestva (kivi) ühendamisele – see tähistab ka Krossi lüürika olemust: vastandlikke kogemusi ja ajastutaju ühendavat poeetikat.

Luulekogu teemadering on lai, ent läbivaks jooneks jääb aeg: selle kordumatus, püsivus ja möödumine. Kross mõtestab isiklikke ja rahvuslikke kogemusi ajaloo kaudu, tuues luulesse kultuurimälu, inimeseks jäämise keerukuse ning vabaduse ja vastutuse põimumise. Mõned tekstid kannavad selgelt autobiograafilisi jooni, teised arendavad filosoofilisi ja allegoorilisi kujundeid, mille kaudu autor vaatleb Eesti ajalugu ja kultuuriruumi läbi isikliku prisma. Vormilt on luuletused läbimõeldud, rütmiliselt mitmekesised ja kujundirohked, ent alati sisult täpsed ning kaalutletud.

Jaan Kross (1920–2007) on eesti kirjanduse üks olulisemaid autoreid, tuntud eeskätt oma ajalooliste romaanide poolest, kuid tema luulel on samuti tähenduslik koht. „Kivist viiulid“ näitab Krossi kui poeeti, kelle jaoks luule ei ole pelgalt eneseväljendus, vaid vahend ajalooga dialoogi pidamiseks ja oma aja mõtestamiseks. See kogu on osa Krossi laiemast loomingulisest püüdlusest siduda üksikinimese kogemus rahva saatuselooga ning teha seda esteetiliselt veenvalt ja intellektuaalselt nõudlikult. „Kivist viiulid“ seisab oma ajastu luulemaastikul erilisena – tagasihoidlikult intensiivne ja ajas kestev.