Kallid kaasteelised. Mälestused 2. osa

Jaan Krossi mälestusteraamatu „Kallid kaasteelised“ teine osa jätkab autori isiklikku ja samal ajal ajalooteadlikku tagasivaadet 20. sajandi Eesti keerukasse saatusekäiku. Kross liigub ajas edasi, jõudes oma jutustuses sõjajärgsetesse aastatesse, mil tema elu ja loomingut määrasid vangistus Nõukogude Liidus, hilisem asumine ning tagasitulek Eestisse. Tema meenutused ei ole pelgalt isiklikud, vaid kätkevad endas kultuuri- ja vaimuajaloolist tähendust – inimesi ja sündmusi, kes kujundasid Eesti intelligentsi elukäiku okupatsioonide ja surveaegade kiuste. Samal ajal säilitab autor oma vaoshoitud, irooniaga põimitud stiili, mille kaudu ta avab nii iseenda kui teda ümbritsenud inimeste mõttemaailma ja valikuid.

Teos on eelkõige pühendatud „kaasteelistele“ – inimestele, kellega Kross oma teel kohtus, olgu need vangikaaslased, õpetajad, pereliikmed või kultuuritegelased. Ta kirjeldab neid suure täpsuse ja tähelepanuga, tuues esile nii nende isikupära kui ajastu pitsitusi, milles nad tegutsesid. Sündmused ja inimsuhted põimuvad orgaaniliselt, luues tiheda, ent selge struktuuriga jutustuse. Kross ei kirjelda mitte ainult väliseid fakte, vaid püüab mõista motiive, eetilisi dilemmasid ja psühholoogilist pinget, mis kaasnes ellujäämise ja väärikuse säilitamisega totalitaarses süsteemis. Tema mälestused toimivad samas ka isikliku ja rahvusliku identiteedi dokumentidena, millele toetub suur osa Eesti lähiajaloo käsitlustest.

Jaan Kross (1920–2007) oli eesti kirjanik ja tõlkija, kelle loomingul on keskne koht Eesti 20. sajandi kultuuris. Tema ajaloolised romaanid, luule ja mälestused avavad eesti lugejale nii kaugema mineviku kui lähiajalooga seotud eetilisi ja eksistentsiaalseid küsimusi. Krossi mälestusteraamatud ei ole pelgalt eluloolised ülestähendused, vaid läbimõeldud kirjanduslikud konstruktsioonid, milles peegelduvad nii isiklik kogemus kui intellektuaalne refleksioon. „Kallid kaasteelised“ on selles mõttes unikaalne teos: see ei taotle kangelaslikkust ega sensatsioonilisust, vaid püsivust, mõtestatust ja lugupidamist nende vastu, kellega koos tuli elada ja ellu jääda.