Kajalood

Ma kuulsin vana Veimani lohisevat jooksmist, lukkude avamist, vandumist, , Veimani sisinat juhuslikult otse minu luugiprao kohal: "Et ta, siga, just minu vahetuses ... " Keegi ütles: "Ei. Arsti ei ole enam vaja-" Tundmatuid ametnikke kõndis koridoris. Ja siis kanti midagi rasket mu uksest trepi poole mööda. Keegi sosistas; "Jaa, härra kapten. Särgiribaga. Peldikutoru külge-"Kolme päeva pärast viidi mind sealsamas vanglas ülekuulaja juurde. Aga see polnud enam paljaspea. Nüüd oli see taas toosama, kes oli küsinud, kuidas ta saaks mind abistada. Ainus, mida ta päris, oli see, kus ma olin end kolm nädalat varjanud.