Pühapäevareisija

Jaan Kello jutukogu „Pühapäevareisija“ kujutab elu Eesti väikeses külas läbi argiste hetkede, mälestuste ja aegamisi kulgevate muutuste. Teose sündmustik on põimitud lihtsate inimeste igapäevase olemise ja liikumisega – kolm teed, mis küla keskmes kokku jooksevad, annavad raamatu sümboolse lähtekoha. Neist üks viib alevisse, kuhu külaelul on kõige rohkem asja, ja see igapäevane liikumine peegeldab ka inimeste sisemist vajadust kuuluda, otsida ja tajuda kodu ja maailma piire. Autor maalib vaikse, kuid tähendusrikka pildi küla rütmist ja inimese kohast selles ruumis.

Raamatus on olulisel kohal aeg – nii selle kulg kui ka mälestusena tajutav vorm. Sõda, mis küla küll otseselt ei puuduta, jätab siiski jälje: noored viiakse, naised jäävad hirmu ja ootuse kätte. Kuid elu taastub. Lapsed sünnivad taas, töö jätkub, inimesed naasevad harjumuspärase juurde. Kello proosa eripära seisneb selles, et ta ei räägi suurtest sündmustest dramaatiliselt, vaid laseb neil esineda nagu loomulikud ajajoone osad, mille kõrval püsivad edasi ka igapäevased vajadused – põld, teekond alevisse, lapse sünd. Autori stiil on vaikne ja vaoshoitud, kuid täpne ning elujaatav.

Jaan Kello (1909–1983) oli eesti proosakirjanik ja õpetaja, kelle looming keskendub tihti maaelule, rahuliku tempos kulgevatele muutustele ja tavainimese sisemaailmale. Tema jutustused ja lühipalad on kantud tähelepanelikust vaatlusoskusest ja kaastundlikust suhtumisest oma tegelastesse. „Pühapäevareisija“ sobitub tema loomingu mustrisse kui teos, mis väärtustab elu lihtsaid, kuid kandvaid seoseid ning räägib väikese maailma kaudu suuremaid lugusid ajast, kuuluvusest ja inimeseks olemise kestusest.