Moodne orjus. Tõsieluromaan

Jaan Kärneri „Moodne orjus. Tõsieluromaan” kujutab ühiskondliku surve ja isikliku ärkveloleku piiril ekslevat inimest, kelle identiteet ja maailmataju on muutunud ähmaseks. Peategelaseks on Eerik Kivirähk, kelle varahommikune paanikahoog on esimene märk süvenevast vaimsest ja eksistentsiaalsest kriisist. Tema ümbrus näib kaotanud igasuguse tähenduse, kodu tundub võõras, reaalsus on ähmane ja kõikuv. Nii avab autor loo, milles peategelane seisab silmitsi oma elu tegelike tähenduste, suhete ning sotsiaalsete rollide tühisuse või petlikkusega. Kaasaegse inimese siseheitlus on kujutatud kui vangistus, mis ei tulene otseselt füüsilisest allasurumisest, vaid pigem ühiskonna seatud normidest ja enesepettusest.

Romaani edenedes avanevad Eeriku taust ja elus tehtud valikud. Tema töö ja kohustused, harjumuspärane elurütm ning lähisuhted ilmnevad kui osad keerulisest süsteemist, mis teda painab. Kärner ei loo mustvalget pilti: orjus ei ole esitatud ainult kui ühiskonna pealesurutud struktuur, vaid ka kui midagi, millega inimene ise on harjunud või leppinud, isegi kui see teda hävitab. Unenäoline avastseen loob tugeva kontrasti ratsionaalse päevaeluga, mis tundub olevat ühtaegu turvaline ja vangistav. Autori kirjeldused on täpsed, sisepinget loovad ning jätavad palju tõlgendusruumi, säilitades samas psühholoogilise veenvuse.

Jaan Kärner (1891–1958) oli eesti luuletaja, tõlkija ja proosakirjanik, kes on tuntud nii oma lüürilise loomingu kui ka ühiskonnakriitiliste romaanide poolest. Tema teosed põimivad isiklikke läbielamisi ja laiemat ühiskondlikku konteksti. „Moodne orjus” kuulub autori hilisemasse loomeperioodi, mil ta tegeles rohkem proosa kui luulega. Romaanis väljendub tema kriitiline suhtumine industrialiseerumisega kaasnevatesse vaimsetesse ja moraalsetesse lõivudesse. Kärneri käekiri jääb selgeks ja otsekoheseks, kuid ei väldi sisemisi vastuolusid ega ambivalentsust, mistõttu on teosel endiselt oma koht inimese ja ühiskonna suhete mõtestamisel.