Udujutt

Jaan Kaplinski teos „Udujutt” on meditatiivne, sümbolistlikult laetud proosatekst, mis asub poeetika ja filosoofia piiril. Raamatu keskmes ei ole kindel sündmustik ega tegevustik, vaid pigem seisundid, mõtted ja looduse detailidest lahtirulluvad seosed. Kaplinski läheneb maailmale kui mõtestatud tervikule, kus udu – hajus, määramatu ja ajutine – muutub kujundiks, mis kannab endas ühtaegu teadmatusest ja taipamisest sündivat kogemust. Lugejat kutsutakse aeglustama, kuulama ja märkama, sest tekst avaneb rohkem meelelaadile kui loogilisele süžeele.

„Udujutt” segab esseistlikku arutlust, müütilisi motiive ja autobiograafilisi viiteid, kujundades maailma, kus inimlik eksistents on osa looduslikust ringkäigust. Kaplinski ei paku vastuseid, vaid loob ruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks, küsides, mida tähendab olemine, mäletamine ja kuulamine maailmas, mis on ühtaegu konkreetne ja hoomamatu. Teos sisaldab vaatlusi, väikeseid dialooge ja mõtisklusi, mis viitavad nii ida filosoofiatele kui ka varasele loodusmüstikale. Selles pole midagi õpetlikku tavapärases mõttes – pigem on see vaikne sisekõne, mis kutsub lugejat kaasa sarnasele rännakule.

Jaan Kaplinski (1941–2021) oli üks silmapaistvamaid eesti mõtlejaid, poeete ja esseiste, kelle looming on tugevalt mõjutatud idamaade filosoofiast, ökoloogilisest maailmatunnetusest ja eksistentsiaalsest vaateviisist. Tema teosed ületavad sageli žanripiire, kombineerides luulet, proosat ja mõtisklust. „Udujutt” on iseloomulik näide Kaplinski varasest proosaloomingust, milles ilmneb tema huvi keele, looduse ja tajumise piirituse vastu. See on tekst, mis ei otsi tähelepanu, vaid pakub vaikust ja aega, milles iseennast ja maailma uuesti kuulata.