Õhtu toob tagasi kõik

Õhtu toob tagasi kõik on luulekogu, mis seab lugeja ette vaikse, kuid järjekindla liikumise argise ja üldise vahel. Teos paneb tähele väikseid toiminguid, koduseid rütme, looduspilte ja linnaääre samme ning laseb neil avada mõtte, mis ei vaja suurt deklaratsiooni. Kogu ülesehitus liigub selge loogika järgi: luuletus sõnastab vaatluse, järelmõte tõmbab juti kokku, ning järgmine tekst nihutab pilku kõrvalsuunda, et avada sama olukorra teine tasand. Raamat ei paku valmisvastuseid, vaid annab lugejale tööriista märgata korduvalt esile tõusvat joont: kuidas aeg kogub end õhtusse, kuidas nimed ja asjad hoiavad üksteist üleval, kuidas kuulmine eelneb seletusele. Nii kujuneb kogumikust töövahend, millega testida, mida kõne ütleb siis, kui ta ei suru end esiplaanile.

Raamat toimib ka omamoodi sillana. Luuletuste vahele on põimitud tõlked antiigi ja nüüdiskirjanduse autoritelt ning mõned rahvalaulud; need tekstid ei katkesta, vaid haakuvad kõrvalhäältena põhiliiniga. Nõnda saab lugeja näha, kuidas teise keele kujund kordab või korrigeerib eesti keeles hargnenud mõtet. Tõlgitud hääl kinnitab, et kujund ei ole ühe ajastu omand, vaid liikumisviis, mida saab uuesti kasutada. Kogu rütm hoiab vaoshoitusel pilgu: lühike fraas kannab väidet, paus lubab sellel settida, ja paigutus paneb tööle nähtamatu süntaksi, mis suunab lugemist ilma selgituseta. Kordused ei tee kaja raskeks, vaid aitavad lugejal eristada, millal pildi tagant tõuseb üldistus ja millal jääb pilt ise vastuseks.

Jaan Kaplinski oli luuletaja ja esseist, kes ühendas vaatleva keelekasutuse ja distsiplineeritud mõtlemise. Tema töö eeldab lugejalt valmisolekut jälgida, kuidas tähendus tekib vaatlusest, mitte loosungist. Autor usaldab lihtsat lauseliini ning laseb sõnal täita oma töö: nimetada, kuulata, jätta ruumi. Ta seob luules oma hääle teiste häältega ja testib, kuidas võõra teksti kõrvalt pöördub oma keel rahulikult tagasi tähelepaneku juurde. Nii kujuneb autorikäsitus, milles luule on viisa teise juurde ja samaaegselt tagasitulek omaenda pilgu juurde; mitte efekt, vaid püsiv viis maailma korraldada lugemise kaudu.