Õhtu on õunapuu

Raamat koondab Jaan Kaplinski lasteluule valiku, mis seab fookuse kõlale, rütmile ja selgele kujundile. Teos liigub läbi looduspiltide ja argiste olukordade: talveoote vaikne pinge, kevadise suurvee sära, vihmasaju monotoonne kõla, maja pragudest takutuusti sikutav varblane. Luuletused püsivad lühikesed ja sihitud; sõnamäng, alliteratsioon ja kordus juhivad lugemist ilma liialduste ja kirjeldusliku ballastita. Iga tekst paneb keele tööle nii, et laps saab kuulata häälikute vaheldust ning proovida, kuidas sõna muudab mõtet, kui ta ühendada teisega. Kogumik kuulub sarja TEA lasteluule varalaegas suurematele ning on kujundatud läbivalt lihtsa ülesehitusega, mis soosib ettelugemist ja omal käel häälega proovimist. Pildid toetavad sisu, osutades märkidele, mis luuletustes niikuinii kohal: lindude liigutused, vee rütm, akende ja katuste servad, kust maailm avaneb väikeste tähelepanekute kaudu.

Tekstide keskne võte on liikumine kohalolekust kõneni: laps vaatab, märgib ära, paneb tähele, ja sellest saab värss. Sündmus on sageli väike – tuul tõstab, vesi tilgub, lind sebib –, ent luuletus sõnastab selle nii, et tegevus ja heli moodustavad koos mõõduka, meenutatava vormi. Rõhk on lausestusel, kus alus ja öeldis töötavad otse; kujund võetakse kasutusse alles siis, kui see selgitab liikumist või heli. Selline distsipliin annab kogumikule rütmi, mida on kerge jälgida ettelugemisel ja kooris kordamisel. Kujundus ja pildimaailm hoiavad sammu tekstiga: illustratsioonid ei tõlgenda üle, vaid fikseerivad kohad ja liigutused, mille ümber värsid tekivad. Nii muutub raamat tööriistaks, millega katsetada kõne teket ning siduda kuulamine, vaatamine ja ütlemine üheks harjutuseks.

Jaan Kaplinski töötas luuletaja, esseisti ja tõlkijana ning tõi eesti kirjandusse järjekindla tähelepanu keelele ja loodusele. Tema lasteluules on vaatepunkt sageli vaatleva lapse oma: sõna nimi ja heli on sama tähtsad kui see, millele sõna osutab. Autor ehitab teksti selgete lausete ja tähelduste peale; õpetuslik toon jääb tagaplaanile ning domineerib uudishimu selle vastu, kuidas maailm kõlab ja toimib. Nii kujuneb temast kirjutaja, kelle luuletused pakuvad lastele võimaluse katsetada rütmi ja kõla, samal ajal kui täiskasvanul on põhjust märgata keele täpsust ja mõtlemise korda. Kaplinski hoiak eelistab vaatlust ja mõõdukust; lugeja saab materjali, millest ehitada omaenda tähelepanekute rada.